Eesti rahva vaim
Eestlased on olemuselt eksisteerinud juba aastasadu. Oleme ennast rahvaks nimetanud juba enne Eesti riigi iseseisvumist 1918. aastal ning rahvana oleme seisnud ka võõra võimu all. Eestlane olla ei tähenda riigi piirides elada või kodakondsust omada. Eestlase olemuse määrab ühiskond ja kultuur, mis ei ole iseenesest seotud maalapiga, millel me elame, vaid rahva hinge ja vaimuga.
Peeter Põllu äärmiselt konservatiivne mõtlemine sobis väga hästi 1933. aastal Eesti ühiskonnale ja riigile, siis kui too siples alles sipupükstes. See oli äärmiselt vajalik Eesti riigi jätkusuutlikkusele ja iseseisvusele, kuna rahvale tähtsaks saanud traditsioonid defineerisid ja piiritlesid meid ülejäänud Euroopast. Traditsioonid ja kombed lõid meile ühtsuse tunde, muutes meie rahva teistest erinevaks kollektiiviks, olles aluseks ka oma riigi loomisel.
Kasvatusteadlase Peeter Põllu arvates on eestlaste ebastabiilsuse põhjustanud traditsioonide puudumine. Stabiilsuse tagamiseks on äärmiselt vajalikud harjunud viisid ja üleüldine muutumatus ning selle juures on meie kasvatusteadlasel raudne õigus, kuid samamoodi nagu peab vaimselt kasvama ja arenema inimene, peab seda tegema ka rahvas ja tema traditsioonid. Siinkohal tuleb mõista, et meie riik ja rahvavaim koos sellega, on jõudnud teatud küpsuseni ning ei tohiks vanade tõdede juurde kindlaks jääda vaid peaks toime tulema uuendustega, mis sisaldavad endas vabamat mõtlemist ning mis ei oleks traditsioonide poolt piiritletud.
Võib nentida, kas Eestis elavale isikule üldse omab riik enam erilist tähtsust. Tegemist on siiski organisatsiooniga, mis seisab meie huvide eest, kuid mis ei määra meie olemust ja ei hoia endas rahva hinge. Inimesena hoiame me siiski eestlust enda hinges ja südames ka siis, kui me riigist ei hooli ning seda ei tohiks nimetada ebastabiilsuseks. Puuduseks on sellisel juhul tõepoolest tugevad traditsioonid, mis tagaksid meie ühtsuse, kuid ometi ei ole traditsioonide puudumine muutnud ega murdnud meie vaimu.
Oma väikese pindala ja madala rahvaarvu tõttu on meie ühiskond alati olnud soodsaks maaks muutustele. Kuigi Peeter Põld ütles, et kinnistunud traditsioonid ja harjumuste kordamine on kindlaks eduks meie laste ja seeläbi ka rahva edasiseks eksisteerimiseks, arvan et meie edu peitub suurepärases kohandumisvõimes ja oskuses kiiresti maailma mastaabis levinud kombeid õppida, mis on iseloomulik Eesti rahvale. See kohandumisvõime kooskõlas avara mõtlemisega hoiab meie riigi ja rahva konkurentsivõimelisena ning tagab eestlase kui olendi pikaajalise eksistentsi.
Eestlased on olemuselt eksisteerinud juba aastasadu. Oleme ennast rahvaks nimetanud juba enne Eesti riigi iseseisvumist 1918. aastal ning rahvana oleme seisnud ka võõra võimu all. Eestlane olla ei tähenda riigi piirides elada või kodakondsust omada. Eestlase olemuse määrab ühiskond ja kultuur, mis ei ole iseenesest seotud maalapiga, millel me elame, vaid rahva hinge ja vaimuga.
Peeter Põllu äärmiselt konservatiivne mõtlemine sobis väga hästi 1933. aastal Eesti ühiskonnale ja riigile, siis kui too siples alles sipupükstes. See oli äärmiselt vajalik Eesti riigi jätkusuutlikkusele ja iseseisvusele, kuna rahvale tähtsaks saanud traditsioonid defineerisid ja piiritlesid meid ülejäänud Euroopast. Traditsioonid ja kombed lõid meile ühtsuse tunde, muutes meie rahva teistest erinevaks kollektiiviks, olles aluseks ka oma riigi loomisel.
Kasvatusteadlase Peeter Põllu arvates on eestlaste ebastabiilsuse põhjustanud traditsioonide puudumine. Stabiilsuse tagamiseks on äärmiselt vajalikud harjunud viisid ja üleüldine muutumatus ning selle juures on meie kasvatusteadlasel raudne õigus, kuid samamoodi nagu peab vaimselt kasvama ja arenema inimene, peab seda tegema ka rahvas ja tema traditsioonid. Siinkohal tuleb mõista, et meie riik ja rahvavaim koos sellega, on jõudnud teatud küpsuseni ning ei tohiks vanade tõdede juurde kindlaks jääda vaid peaks toime tulema uuendustega, mis sisaldavad endas vabamat mõtlemist ning mis ei oleks traditsioonide poolt piiritletud.
Võib nentida, kas Eestis elavale isikule üldse omab riik enam erilist tähtsust. Tegemist on siiski organisatsiooniga, mis seisab meie huvide eest, kuid mis ei määra meie olemust ja ei hoia endas rahva hinge. Inimesena hoiame me siiski eestlust enda hinges ja südames ka siis, kui me riigist ei hooli ning seda ei tohiks nimetada ebastabiilsuseks. Puuduseks on sellisel juhul tõepoolest tugevad traditsioonid, mis tagaksid meie ühtsuse, kuid ometi ei ole traditsioonide puudumine muutnud ega murdnud meie vaimu.
Oma väikese pindala ja madala rahvaarvu tõttu on meie ühiskond alati olnud soodsaks maaks muutustele. Kuigi Peeter Põld ütles, et kinnistunud traditsioonid ja harjumuste kordamine on kindlaks eduks meie laste ja seeläbi ka rahva edasiseks eksisteerimiseks, arvan et meie edu peitub suurepärases kohandumisvõimes ja oskuses kiiresti maailma mastaabis levinud kombeid õppida, mis on iseloomulik Eesti rahvale. See kohandumisvõime kooskõlas avara mõtlemisega hoiab meie riigi ja rahva konkurentsivõimelisena ning tagab eestlase kui olendi pikaajalise eksistentsi.