- KONSERVATISM. RAHVUSVAHELISED ORGANISATSIOONID Konservatism - parempoolne ideoloogia, tugineb traditsioonilistele väärtustele. Looja šoti filosoof Burkerõhutas, et muutusi ei tohi teha kiirustades ega vägivaldselt, ühiskond peab arenema stabiilselt traditsioonide vaimus. Pidas vajalikuks säilitada ühiskonnaelus palju endistest väärtustest, sest need on läbiproovitud ja toimivad, seevastu uute puhul ei teata, kas need töötavad. Revolutsioon = halb, kaootiline, ühiskonda lõhkuv nähtus. Muudatused on paratamatud, aga neid tuleb kontrolli all hoida. Revolutsioon lõhub traditsioone e põhiväärtusi, mis on peamiseks ühiskonda koos hoidvaks jõuks.
- FAŠISM. FISKAALPOLIITIKA
- SOTSIALISM. RIIKIDE EESMÄRGID
- Elus püsimine – riigi turvalisuse tähtsaim element, mis määrab selle eksistentsi (et teised seda ei vallutaks)
- Autonoomia - riigi võime lahendada siseprobleemid teiste riikide vahelesegamiseta
- Mõju – riigi võimalus mõjutada teiste riikide tegusid soovitud suunas veenmise ja keelitamise teel
- Prestiiž - soovitav olukord, kus teised riigid imetlevad ja austavad riiki
- Domineerimine - jõu kasutamine kontrolli saavutamiseks teiste riikide üle
- Majanduslik areng peegeldab tootmissüsteemi ja toodetavate kaupade kasvavat mahtu/keerukust ning poliitökonoomia võimet tagada ressursside moondumist kaubaks, millel on tarbija jaoks väärtus.
- Heaolu jagamine viitab üldisele elukvaliteedi tõstmisele vara kas era- või riigipoolse jagamise teel. Jagades vahendeid ühe eesmärgi täitmise nimel, võtame need teiselt ära (korraga raske tagada majanduslikku kasvu ja suuremahulist sotsiaalhoolekannet).
- FEMINISM. POLIITIKA KUJUNDAMISE PROTSESSI ISELOOMUSTAVAD OMADUSED
- KODAKONDSUS. POLIITIKA KUJUNDAMISE PROTSESS (eesmärgi püstitamine, alternatiivide tundmine)
19.saj algusest II MS-ni oli konservatism meelestatud demokraatiavastaselt, sest leiti, et lihtinimesi ei tohi võimu juurde lasta. Seega pooldasid nad valimistsensusi, et vältida populistide võimulepääsu. Konservatiivide jaoks esmatähtis ühiskond, mitte indiviid. Erinevalt liberalismist leiavad konservatiivid, et inimloomus on olemuselt halb ja seetõttu peab seda kontrollima riik. Riik on konservatiivide arvates loodud selleks, et sellist olukorda ära hoida.
Pärast II MS võttis konservatism omaks demokraatia. Konservatiivid võtsid üle ka liberaalide ideid, eriti majanduspoliitikas. 1980ndatel kujunes välja neokonservatism. Selle põhisõnum on majanduspoliitika ja valitsemisstruktuuri selge eristamine (majanduses pooldatakse riigi võimalikult vähest sekkumist, lubades täielikku vabaturumajandust, ent muus ühiskonnaelus on see jätkuvalt seisukohal, et riigivõim peab olema tugev ja säilitama kontrolli muude ühiskonnaelu väljendusvormide üle).
Peaseisukohad: vabadus on tähtsam kui võrdsus. Kuna riik koosneb paljudest indiviididest, siis valitseb ka ebavõrdsus. Püüeldakse võimalikult vähese ebavõrdsuse poole. Inimene on loomult ebatäiuslik, riigi funktsiooniks ongi inimese instinktide piiramine. Ühiskond on orgaaniline ja hierarhiline. Kuigi konservatism pole omanduse vastu, eitab ta liberalismi individuaalsust. Poliitiline võim põhineb traditsioonidel, tavadel ning pärimustel. Valitsemine tuleb usaldada loomulike liidrite kätte. Juhtide paikapanemisel on inimese kvaliteet tähtsam kui valimised ise. Rahvuslus on kasulik, kuna seob rahva ühte. Hindab neid nähtusi, mis tagavad ühiskonnas stabiilsust, kuna võrdlevad riiklikku korraldust elusorganismiga, mis kasvab ja areneb aeglaselt. Indiviid on vajalik osa suuremas tervikus. Parem teha vähe head kui palju halba. Ühiskonnas edasiliikumine peab olema ettevaatlik. Pole olemas ühtainsat valitsemisvormi, kuna riigid ja rahvad on erinevad. Parima valitsemisvormi tunnuseks on esindusvalitsus. Tuntud esindajad: George W. Bush, Churchill, Berlusconi, Thatcher.
Rahvusvahelised organisatsioonid- rahvusvahelisele õigusele tugineva lepingu alusel loodud riikide liitu, millel on ühised alaliselt tegutsevad organid ja fikseeritud organisatsioonilised normid.
Jaotatakse 2ks:
1) Valitsustevahelised organisatsioonid - IGO (International Governmental Organizations) - vähemalt 3 riigi loodud, rahvusvahelisel õigusel baseeruvad. Neid jaotatakse nii suunitluselt (universaalsed v monofunktsionaalsed) kui globaalselt haardelt (regionaalsed v globaalsed)
o Universaalne ja globaalne (ÜRO), monofunktsionaalne ja globaalne (IMF, WHO), universaalne ja regionaalne (EL), monofunktsionaalne ja regionaalne (NATO, OPEC)
2) Eraisikuid ja huvigruppe ühendavad/valitsusvälised organisatsioonid - NGO (Non-Governmental Organizations) jagunevad suunitluselt 2ks: mittetulunduslikud (Punane Rist, ROK) ja korporatsioonid (Coca-Cola Company, McDonalds, BMW).
1907 oli rahvusvahelisi organisatsioone 390 ja valitsusväliseid 176. 1993 olid numbrid vastavalt 273 ja 4830. NGO-d on vahenduslüliks kodanike ja riigi vahel ja levivad demokraatlikes ühiskondades, kuna seal on paremad võimalused tegutsemiseks.
2. LIBERALISM. VALIMISSÜSTEEMID
Liberalism - suund majanduses, poliitikas ja filosoofias, mis lähtub kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik. Termin võeti kasutusele 19.saj algul, kui Hispaania seadusandliku kogu fraktsioon nimetas end liberaalideks.
Liberalismi on läbi aegade, eri riikides erinevalt tõlgendatud. Kui USAs seondub liberalism põhiliselt inimõigustega e liberaalseimad on need, kes taotlevad võrdseid õigusi kõigile, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse neid, kes pooldavad majanduslikke vabadusi (ettevõtlusmaksud, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).
3 peadimensiooni:
1) Moraalne- elu, vabadus, väärikus
2) Poliitiline- hääletus-, osalus-, sõnavabadus
3) Majanduslik- individualism, vabaettevõtlus
14-15.saj tähendas liberaal vaba inimest, kel pole senjööri. Hiljem laienes isikliku vabaduse mõiste ka kõne- ja mõttevabadusele. 18.saj tähendas liberalism ennekõike uuenduste eest võitlemist, nii seostati see revolutsioonide ja mässudega.
18.saj lõpul hakkas mõiste omandama oma klassikalist (tänapäevast) tähendust. Klassikaline liberalism põhineb 17-18.saj levinud loomuõiguse teoorial - inimestel on võõrandamatud õigused, mis on sünniga kaasa saadud: elu, vabadus, varandus. Teine klassikalise liberalismi aluse on utilitarism -indiviidid on kalkuleerivad, millest sõltuvalt teevad otsuseid. Sellest tulenevalt on inimese peamiseks motivatsiooniks enesehuvi ja püüdlus oma vajaduste rahuldamise poole.
19. sajandit on nimetatud liberaalseks sajandiks. Industrialiseerimine ja kapitalismi kiire areng soosis liberaalsete ideede levikut. Klassikalise liberalismi ideed levisid eriti anglo-saksi maades. Klassikalise liberalismi esimeseks oluliseks tunnuseks on usk negatiivsesse vabadusse. Iga inimene peab olema vaba vahelesegamisest ja tal peab olema võimalus tegutseda, kuidas soovib. Inimesel puuduvad välispiirangud. Inimese täieliku vabaduse rakendumise üks tingimusi on võimalikult vähe riiki. Samas ei tähenda see riigi täielikku puudumist. Riik peab olema, tagamaks korda ja kontrollimaks seaduste täitmist. Riigi roll on tagada indiviidi kaitse teiste indiviidide eest. Kõik teised vastutusvaldkonnad peab riik andma suveräänsete indiviidide kätte.
Klassikalisel liberalismil on majanduslik külg - majanduslik liberalism (vaba turg ja kaubandus). Adam Smith pidas majandust turuks. Turg aga toimib vastavalt vabade inimeste soovidele ja otsustele. Valitsus ei tohi sekkuda turul toimuvasse, kuna turg toimib vastavalt nähtamatu käe reeglile - toimib iseregulatsioon. Sellise süsteemi korral ei saa olla raiskamist ja ebaefektiivsust. Vaba turu ideede kõrgpunktiks on “lase minna või lase olla”-doktriin. Selle järgi ei tohi riigil olla majanduslikku rolli. Varaste liberaalide usk vabasse turgu polnud seaotud vaid rahvuslike majandustega, vaid laienes ka riikidevahelisele suhtlusele - vabakaubandus - kõik riigid peavad kauplema omavahel tollide ja muude takistusteta.
Klassikalise liberalismi omapära on sotsiaaldarvimism - suhtumine vaesusesse ja sotsiaalsesse võrdsusesse. Selle järgi garanteerib sotsiaalse õigluse vaba turg, mis laseb inimesel tegutseda nii, nagu soovib - igaühele tema võimete järgi. Inimesed ise vastutavad oma heaolu eest. Olulisimaks sotsiaaldarvinistiks on Spencer, kes, võttes aluseks Darwini evolutsiooniteooria, rakendas seda ühiskonna kohta. Ühiskond on koht, kus inimesed võitlevad ellujäämise nimel. Seega ei hoolinud liberaalid kuigivõrd ka sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust, olulisimaks pidasid nad tagada inimestele õiguslikud võrdsed võimalused, et igaüks võiks jõuda võimalikult suure heaoluni. Kes eluvõitluses alla jäävae, on nõrgad, kes pididki kaotama.
20.saj asendus klassikaline liberalism sotsiaalliberalismiga. Selle tekkele pani aluse ühiskondlike olude muutumine. Aja jooksul muutus järjest raskemaks ignoreerida kasvava töölisklassi rasket olukorda. Sotsiaalliberalismi erinevus klassikalisest liberalismist on vabaduse käsitlus. Vabadust vaadeldakse positiivsena. Inimestel on sotsiaalne vastutus teiste ees. Eri vabaduse käsitlusega seostub ka erinev arusaam riigi rollist. Sotsliberalistid peavad riiki olulisemaks: see on nende jaoks positiivne - riik kui midagi võimaldav, mitte vaid piirav.
“Riik kui võimaldaja”-arusaam on viinud heaoluteooria väljakujunemiseni, mis lähendab sotsliberalismi sotsdemokraatiale. Inimestel peavad olema võrdsed võimalused ja riik peab pakkuma abi inimestele, kelle sotsiaalsed võimalused on väikesed. Inimestel peab olema õigus tööle, haridusele, tervishoiule. Heaolu õigused on positiivsed õigused, sest nende rakendamiseks on vajalik riigi tegevus. Riigi laienemine on inimese vabadust laiendanud.
Sotsiaalliberalistide jaoks ei piirdu riigi sekkumine ainult sotsiaalse heaolu ideega. Nende arvates peab riik ka juhitima majandust. See on otseselt vastuolus laissez-faire’i põhimõttega. J. M. Keynes’i järgi nimetatakse seda arusaama keinsismiks. Tema arvates ei suuda turg kõike reguleerida ning majanduse stabiliseerimiseks on vajalik riigi aktiivne sekkumine mõjutamaks kogunõudlust. Tuntud esindajad: Niccolo Machiavelli, Thomas Hobbes, John Locke, Charles de Montesquieu, Adam Smith, Thomas Jefferson, Abraham Lincoln, Woodrow Wilson.
Valimissüsteemid Suurbritannia (ka India, Pakistan, Kanada, Uus-Meremaa) - vanim kasutatav süsteem majoritaarne valimisviis. Riik on jaotatud 1-mandaadilisteks valimisringkondadeks. Kandideerida võib piiramatu arv kandidaate. Ringkonnas enim hääli saan osutub valituks. Sellise süsteemi „ohvrid“ on väikeparteid (1983 sai Alliance kõigest 23 kohta e 3,5% koguhulgast, kuigi uuring näitas toetuseks 26%). Teoreetiliselt võimalik, et valimised võidab häälte üldarvu järgi vähemusse jäänud partei. Hea on, et tagab enamasti suurimale erakonnale absoluutse häälteenamuse ja võimaldab moodustada stabiilise 1-parteilise enamusvalitsuse.
Selle vastand on proportsionaalne valimisviis, mida saab kasutada vaid mitmemandaadilistes valimisringkondades (nimekirjad saavad mandaate enam-vähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga). Klassikalise valimisviisi puhul on tegu kinniste nimekirjadega (ka Eestis 1991-93)- valitakse erakondi, mitte isikuid (nt Rootsi). Teine võimalus on lahtised nimekirjad. Võrdelise valimise suurim puudus on, et ükski erakond ei saavuta absoluutset enamust, võimule tulevad mitmeparteilised valimisliidud, mis toob kaasa kindluse vähenemise ning sagedasemad valitsuskriisid.
USA - seadusandlikku võimu teostab 2-kojaline parlament (Kongress), täidesaatvat võimu president. Parlament koosneb alamkojast (Esindajatekoda) ja ülemkoda (Senat). Esindajatekoda valitakse 2 aastaks vastavalt osariikide rahvaarvule (Alaskal 1, NY 34, Californias 45 saadikut). Senatisse valitakse igast osariigist 2 senaatorit. Iga 2a järel valitakse 1/3 senaatoreid ümber. Kasutatakse enamusvalimiste süsteemi, nagu Suurbritannias, seetõttu on edukad ainult 2 suurt parteid. Selleks, et mingist seaduseelnõust saaks seadus, tuleb see vastu võtta tingimata mõlemas kojas. Presidendil on vetoõigus, millest saab mööda mõlema koja 2/3 enamusega.
Saksamaa - parlamendi alamkoda valitakse nii majoritaarse kui ka proportsionaalse süsteemiga. 1950 väljakujunenud valimiskorra järgi valitakse ½ alamkojast 1-mandaadilistest ringkondadest enamuse põhjal (nagu USAs ja Suurbritannias), teine ½ valitakse liidumaade kaupa ülesseatud kinniste parteinimekirjade põhjal võrdelisuse alusel. Ülemkoda koosneb oma suurusest sõltuvalt 3-6 liidumaa valitsuse liikmest, kelle määrab liidumaa valitsus.
Prantsusmaa - riik jagatud 1-mandaadilisteks ringkondadeks, kus kandideerida võib piiramatu hulk kandidaate ja kasutatakse süsteemi, mille kohaselt valituks osutub kandidaat, kes kogub absoluutse enamuse. Kui kellelgi ei õnnestu saavutada 50% + 1hääl, siis toimub nädal hiljem II hääletusvoor (osaleda saavad vaid need, kes kogusid I voorus 12,5%+ häältest), mille võitjaks osutub suhtelise häälteenamuse saavutaja. Samal põhimõttel valitakse ka nt. Leedu presidenti ja poolt parlamenti.
Tekke- ja levimispõhjused 20.saj algul:
· Saksamaal „käärid“ demokraatliku süsteemi ja rahva hoiakute vahel, mis tulenesid majandus- ja poliitilistest kriisidest
· Versailles’i rahulepingu alandav toon
· Suur alamklass
· Emotsionaalne ligitõmbavus
· Puudusid demokraatlikud väärtused ja hoiakud
Fašismi leidus kõikjal tollases Euroopas, v.a Tšehhoslovakkias. Fašism on küll 20.saj nähtus, kuid ideed pärinevad 19.saj, reaktsiooniks liberaalsetele ideedele. Uut tüüpi inimese loomine - oluline ühiskonna tervik ja indiviid kui selle osa.
Nietzsche filosoofial on suur mõju fašismi kujunemisele. Saksa rass = Nietzsche üliinimene; peamine mure, et ei segunetaks teiste rahvastega. Fašismile mõju avaldanud Darwini olelusvõitluse teooria - loomuliku valiku printsiip.
Juhi printsiip. Fašism on kriitiline võrdsuse idee suhtes, pooldatakse tugevat hierarhiat. Ühiskond jaguneb 3-ks: juht, kelle võimus ja õigsuses ei kahelda; eliit (mehed), keda iseloomustab heroism ja eneseohverdus; mass (vajab juhtimist). Juhil on vahetu side rahvaga läbi oma partei. Seetõttu on parlament mittevajalik institutsioon. Kuna fašism eitab individualismi ning üritab võita enda poole töölisklassi, siis on sarnasus sotsialismiga. Sarnasusi on natsionalismiga ja rassismiga: võeti üle šovinism ja ekspansionism - aaria rass on kõrgeim ning peab olema maailmavalitseja.
Ideoloogia vormid:
1) Itaalia - fašism põhineb riikluse rõhutamisel. 1871 ühendati Itaalia, kuid see ei toonud ühtsust. Mussolini leidis, et riikluse idee võimaldab kõrvaldada erisused. Sisu totalitarism - indiviidi allumine riigile.
2) Saksamaa - tuntud natsionaalsotsialismi nime all. Seotud rassi- ja rahvuseideega. Antisemitism ja pseudoteadused rahvustest. Soovitav on, et koos elaksid ühe rassi inimesed (valged). Inimkond jaguneb bioloogiliste ja geneetiliste omaduste alusel eri rassideks. Rassid jaotatakse: AARIALASED (kultuuri loojad/arendjad), RAHVAD (kultuuri kandjad) ja JUUDID (kultuuri purustajad)
Fiskaalpoliitika – eelarve- ja maksupoliitika 1) Kõrged või madalad maksud. Maksude ülekoormus on seotud majandustasemega, kuid et maksuliike on erinevaid, siis saavad poliitikud varieerida.
2) Otsesed ja kaudsed maksud. Otsesed - makse koguv ametkond kasseerib otseselt maksumaksjailt (tulumaks). Kaudsed - kaupade ja teenuste hinna sees (käibe-, aktsiisi-, tollimaks).
3) Otsemaksu pealiik = tulumaks. Seejuures oluline lahendada küsimus, milline on maksuvaba min ning milliseid soodustusi teha. Tulumaksu määratakse: proportsionaalne, regressiivne ja progresseeriivne.
4) Mitmed laekumised on riigieelarvest lahutatud, antakse otse vastavaile sihtkapitalidele (ravikindlustusmaks haigekassadele, sotsiaalmaks sotsiaalfondi, kohustuslikud kindlustusmaksed liikluskindlustusfondi).
4. NATSIONALISM. KÄSUMAJANDUS Natsionalism – ideoloogia, maailmavaade, kultuurivorm ja sotsiaalne liikumine, mis keskendub rahvusele. Seda pole järjekindlalt välja töötatud, pigem ideede kogum/doktriin. Ajaloos pidevalt muutunud. Erinevusi riigiti ja regiooniti. Kõik rahvused peaks end ise valitsema, eri rahvuste poliitilised ja kultuurilised piirid peaks kattuma (raskendatud, sest kultuure on maailmas 6500+, riike ~200).
Ajalooline areng. Enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni (1789) oli rahvusriik/rahvas ja riik seotud valitsejaga. Pärast SPR riigi vaadete süsteem muutus – riik polnud enam valitseja omand. Tekkis kord, kus demokraatia hakkas realiseeruma, vastandudes aristokraatlikule korrale. 19.saj algul hakkas Napoleoni kaudu levima ka teistesse riikidesse.
Natsionalism jaotub:
1) Positiivne natsionalism- liidab väiksemaid rahvusgruppe suuremasse rahvusgruppi (Prantsusmaa)
2) Etniline rahvuslus- levinud Saksamaal ja Ida-Euroopas, kus rahvuslus tekkis rahvaste vastandumise tulemusena imperialistlikule keskvõimule
19.saj lõpul muutus natsionalism massipoliitika osaliseks. Wilsoni välja käidud rahvusliku enesemääramise printsiip (10 punkti - nt igal rahvusel õigus oma riigile) sai paljude Ida-Euroopa riikide tekke aluseks. Natsionalismi peamiselt negatiivse ja regressiivse tähendusega, kuna algselt võideldi vana korra vastu ning tõstatas inimese tähtsuse. Natsionalism täitis vaakumi, mille tekitas aristokraatliku riigikorra muutus 19.saj. Samas tõi natsionalism kaasa kristluse rolli vähenemise - natsionalism kui poliitline ideoloogia -> religioon.
Põhiprintsiip ja kriitika:
o Klassikaline rahvusluse doktriin - aluseks rahvuse suveräänsus ja enesemääramine
o Rahvus on looduslik nähtus- rahvus on ajalooliselt välja kasvanud (isamaa, emakeel, rahvuslik ärkamine)
o Rahvust võib defineerida teatud empiiriliste tunnuste kaudu (kultuur, keel)
o Enesemääramine väljendub selles, et valitsejaks on kaasrahvuslased - see on legitiimsuse aluseks
o Rahvuse ja riigi piiride kattumine harv ja juhuslik
o Mitmed empiirilised tunnused on kunstlikult loodud
o Ka kaasrahvuslaste valitsemine ei pruugi olla hea
Käsumajandus – poliitilise majanduse ideaaltüüp. 100% puhtal kujul pole olemas. 1) Riik kontrollib ja omab maad, tööd ning kapitali.
2) Riik toodab ise ja paneb toodetava paika plaanimajanduse abil
3) Riik määrab hinna oma suva järgi.
4) Riik määrab, kuidas kaubad ja ressursid jaotatakse, ideaalis püüab jagada võrdselt.
5) Riigi roll suur: kontrollib kõiki tootmiseks olulisi faktoreid.
VÕTMEPROBLEEMID
Head küljed (+)
Probleemid (-)
Keskse plaani olemasolu
Ühiskondlike ressursside ratsionaalne kasutamine.
Piiratud innovatsioon ja aeglane reageerimine muutunud olukorrale.
Pakkumisele orienteeritus
Kaupu toodetakse ja jagatakse vastavalt indiviidi ja ühiskondlikele vajadustele.
Ületootmine ja defitsiit, koordinatsiooni puudumine.
Konkurentsi puudumine
Töötamine ühise heaolu nimel, võrdsus.
Vähene initsiatiiv, halb kvaliteet, madal tootlikkus.
19.saj hakkas majandusarengu tulemusena kasvama linnaelanikkond. Samas hakkasid neid ähvardama tööpuudus ning hoolekande- ja sotskindlustussüsteem puudus. Nii kasvas kiiresti see rahvastiku osa, kes soovis oma sotsiaalse olukorra parandamist. Liberaalid uskusid, et riik ei tohi sekkuda ei majandus- ega sotsiaalsuhetesse. Vaba võistlus ja turuseadused pidanuks valitsema nii majanduses kui ka ettevõtjate-tööandjate vahelistes suhetes. Sotsialism = reaktsioon liberaalsete ideede ja varase kapitalismi vastu. Sotsparteid olid enamasti linlaste ühendused, mistõttu maaeluprobleemidele ei pööratud tähelepanu: arvati, et eraomandus on kõige halva algus (kuna tootmisest võtab osa kogu ühiskond, tuleb toode kogu ühsikonna vahel ära jagada) - maarahvale ei meeldinud.
Kommunistlik sotsialism eitab individualismi, traditsioonid ega religioon pole tähtsad. Rahvusluse eitamine - selle asemel rõhutakse töölisklassi rahvusvahelise koostöö vajadust.
Sotsialistlikke õpetusi jagatakse 2ks:
1) Revolutsioonilised voolud - taotlesid revolutsiooniga õiglase ühiskonna rajamist
2) Reformistlikud voolud - panid pearõhu tööliste olukorra parandamisele kapitalismi tingimustes, nihutasid sotsialistliku ühiskonna rajamise kaugemasse tulevikku
1840ndatest saab alguse marksistlik suund sotsialistlikus liikumises. Marxi arvates on inimesed kogu ajaloo vältel jagunenud klassideks - ekspluateerijad vs ekspluateeritavad/kodanlus vs töölisklass. Tootmisvahendeid omav kodanlus maksab varatule töölisklassile nii palju, kui palju läheb vaja ellu jäämiseks. Ülejäänuga suurendab kodanlus oma varasalve. Marksismi järgi toimub tootmises pidev kapitali kontsentratsioon. Rikkus nii linnas kui maal koondub väikse hulga kätte, teised vaesuvad. Protsess lõpeb sotsialistliku revolutsiooniga, kus proletariaat võtab nende rikaste kätte koondunud rikkused. Koos eraomandi kadumisega kaovad klassid, klassivõitlus ja riik. Kogu vara ja tootmine muutub ühiseks.
19.saj II poolel sai marksism kasvavas sotsialistlikus liikumises mõjukaimaks vooluks. Sajandivahetusel hakkasid tooni andma ameti- ja kutseühingud, mis said sotsdemokraatia toeks. 20.saj algul tekkis Venemaal bolševism. Proletariaat on vaid siis võimeline võimu haarama, kui seda juhib väikesearvuline raudse distsipliiniga revolutsiooniline partei. Bolševism kuulutas algusest peale, et demokraatiat ja parlamentaarseid põhimõtteid tuleb tunnustada vaid nii palju, et need oleks töölisklassile ja ta parteile kasulikud. Samaaegselt bolševike võimuletulekuga Venemaal eraldusid üldisest sotsialistlikust joonest kommunistid. Kommunismini jõudmiseks peeti vajalikuks kapitalistliku tootmise arengutaset ning revolutsioon pidi toimuma kõigis arenenud maades samal ajal. Seega leiti, et Nõukogude Venemaa peab omalt poolt kaasa aitama revolutsiooni levitamisele (01.12.1924 võimu haaramise katse Tallinnas). Sotsialism pidi tähendama kogu tootmise maa ja pankade natsionaliseerimist. Sotsialistide mõju suurendas 1929-1933 majanduskriis, kui langes üldine majandustase, kadus usk majanduse isereguleeruvusse. II MS-s räsitud Euroopa taas kosudes muutusid sotsialistid maailmavaadetes veelgi mõõdukamateks. Pöörde põhjuseks oli eelkõige ühiskonna koosseisu muutumine. Eelmise sajandi sotsialistid tuginesid varatule töölisklassile, 20.saj asendus see keskkihtide ja teenistujatega.
Põhimõisted. Kollektivism - inimest ei saa vaadata väljaspool gruppi. Teda mõjutab kogemus, sotsiaalne keskkond. Halvad omadused on pärit keskkonnast. Koostöö - kasulik nii majanduse kui moraali mõttes. Inimesel kui kollektiivsel olendil on vaja koostööd, mis suurendab kollektiivsust, mitte võistlust. Sotsiaalne klass - tuleb kaotada klassisüsteem. Klassierinevused on olulisemad kui religioon, rahvus. Klasside eristamise aluseks on omandus. Võrdsus - tähtsaim mõiste. Marksistide arvates tuleb eraomand kaotada. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et kapitaliseerumist tuleb piirata. Ühiskonna omandus - eraomandi kaotamisel jääb alles ühisomand. Tuntud esindajad: Lenin, Stalin, F.Castro, Tony Blair, Schröder.
Riikide eesmärgid (turvalisus, stabiilsus, õitseng) - iga rahvusriigi poliitiline süsteem omistab erineva riigi eesmärkidele eri tähtsuse.
Turvalisus
o Korra hoidmine - sotsiaalse rahu kindlustamine kodanikele, järelvalve sotsiaalsete normide täitmise üle
o Poliitiline areng - poliitilise võimsuse koondamine, et läbi viia efektiivset poliitikat, saavutades rahva toetust
Õitseng
2 feminismi lainet:
1) 19.saj-1920 - valimisõiguse saamine (Uus-Meremaa 1893, Eestis I põhiseadus). Levinud algselt USAs ja Suurbritannias.
2) 1960ndatest - feminismi ideoloogia on seotud postmodernismi ideega. Uuritakse probleeme, nagu frustratsioon ja ahistatus, et naised peaks olema kodus. Osa feminismist muutus radikaalseks ja revolutsiooniliseks. 1960ndatest on eesmärgiks vabastada naised sotsiaalsest surutisest.
Feminismi printsiibid:
1) Erinevuse printsiip - kuigi naised-mehed on erinevad, ei saa see olla aluseks naiste marginaliseerimisele
2) Identsuse mõiste - sarnasus endaga, erinevus teistest. Osad teoreetikud püüavad identsust eitada. Identsus on oluline osa feminismist. Idensus ja poolmodernism on kriitilised modernse ühiskonna suhtes, milles inimolemust käsitletakse üldterminites, mille aluseks on mehe olemus. Inimolemus on universaalne, aga miskipärast iseloomustatakse seda mehelike omadustega.
Patriarhaalne ühiskonnakriitika:
1) Sugu on sama oluline sotsiaalne kategooria kui klass
2) Seksism on samaväärne rõhumise vorm nagu rassism või kapitalism
3) Isa valitsemine perekonnas ning naiste-laste alluvus taastoodab mehe ülemvõimu ühiskonnas
4) Soolineja vanuseline rõhumine
Feminismi vormide erinevus seisneb probleemide lahendada püüdmises. Algselt nõuti võrdsust meestega, siis tekkisid järgmised küsimused: milliste meestega? Milles tahetakse võrdsust? Siit ka jaotus:
1) Liberaalne feminism - kõigil võrdsed poliitilised ja juriidilised õigused. Ühiskonda tuleb korraldada vastavalt mõistuse printsiibile. Ideeliseks allikaks on individualismi printsiip: võrdne positsioon ja kohtlemine. See on reformistlik ideoloogia - mehekesksust ja meeste võimu tuleb korrigeerida. Naised erinevad meestest, seda tuleb aktsepteerida.
2) Sotsialistlik feminism- võrdsusest pole mõtet rääkida klasside ebavõrdsuse tingimustes. Naised moodustavad tööjõu reservarmee - kodutöö on sama vajalik kui muid. 1970ndatel kampaaniad, millega püüti kodutööd väärtustada. Naiste vabanemine saab olla vaid laiema sotsiaalse revolutsiooni tulemus.
Naistel 4 funktsiooni: TÖÖJÕU TAASTOOTJAD, LASTE SOTSIALISEERUJAD, SEKSUAALOBJEKTID, KAUPADE TOOTJAD. Naised tuleb vabastada kõikidest neist funktsioonidest, alles siis tekib võrdsus.
Poliitika kujundamise protsessi iseloomustavad omadused 1) Raske määratleda algust ja lõppu. Väga harva alustatakse „puhtalt lehelt“. Tihti toimub üleminek ühest protsessist teise märkamatult, mis omakorda raskendab hilisemat hindamist. Reeglina on praegu ellurakendatav poliitika eelnevate otsuste lõpptulemus. Poliitika kujuneb harva sõltumatuna juba minevikus langetatud valikutest. Anderson on väitnud, et poliitika kujundamisel „pole algust ega lõppu“. Tänu poliitika protsessis kerkinud probleemidele käivitub poliitika kujundamise protsess üha uuesti.
2) Valdkondlik erinemine. Sõltuvalt käsitletavaist probleemidest erineb poliitika kujundamise protsess valdkonniti. Eri poliitilisi valdkondi (rahandus, välis- ja kaitsepoliitika) iseloomustab omanäoline poliitika kujundamise protsess - osalejad, protseduurid, tehnikad, seadused.
3) Ideede muutumine. Muutus on poliitika kujundamise protsessi pidev kaaslane. Muutusi on erienvaid: varieeruda võib osalejate arv, nende osavõtt ja suhtumine probleemi käsitlusse, lisaks probleemi menetlemise tehnikad ja protseduurid. Kuna poliitika kujundamise protsess võib hõlmata märkimisväärselt pikka perioodi, võivad ka ideed selle aja jooksul muutuda.
Poliitiline protsess - kohustuste võtmine, otsuste tegemine Administratiivne protsess - elluviimine, kontroll, hindamine
7. ROHELISED. POLIITIKA KUJUNDAMISE PROTSESS - elluviimine Rohelised. Said alguse 1960ndatel globaalprobleemide tekkega. Tekkis osana uutest vasakpoolsetest. Noored olid pettunud senistes ideoloogiates, püüti leida uusi (feminism, ökologism). Rohelised parteid on mime teema parteid, mitte ühe (heaoluühiskond, töötus). Väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Poliitilisel spektril on neid raske paigutada, enamasti teevad koostööd vasakpoolsetega.
· Ökoloogia - loomade ja taimede keskkonnavahelised seosed. Vastandub ideele, et inimene on looduse keskpunkt ning valitseja. Inimene on vaid osa loodusest ja ökosüsteemist (süvaökologistid - looduse eesmärgiks pole teenida inimest, vaid inimelu eesmärgiks on tagada looduse säilimine).
· Holism - vastandub mehhanismile (loodus kui masin, mehhanism) = loodus on orgaaniline tervik, mida ei saa mõista tema osade kaudu.
· Tehnoloogia ja looduse vastandumine - kui progressi mõista vaid mehhanismi terminites, siis on see purustav. Tuleb leida kompromiss looduse ja inimese vahel.
· Kosmoselaev Maa - Maa ressursid on piiratud. Tuleb aru saada ökoloogilistest protsessidest. Kõigil kinnistel süsteemidel (Maa) on tendents laguneda. Energiakriis, saastatus, kasvuhooneefekt.
· Kestvus - Seab piirid tarbimisele, et võimalikult vähe ökosüsteemi kahjustada, et see kauem kestaks.
Poliitika kujundamise protsess (elluviimine)
Pole võimalik tõmmata reaalsuses selget piirjoont poliitika elluviimise ja formuleerimise vahele, määratledes elluviimist pelgalt administratiivse ülesandena. Seda eelkõige, kuna ametnikud on tihti kaasatud ka formuleerimisse ning poliitika elluviimine on sageli poliitiline protsess. Otsuste elluviimine poliitika kujundamise protsessis on ametiisikute tegutsemine, mis on suunatud poliitiliste otsustega määratletud eesmärkide teostamiseks. Poliitilises mõttes - kas vastus teatud sotsiaalsete gruppide survele ja nõudmistele või valitsuse enda initsiatiiv mingi probleemi lahendamiseks.
Võimalik eristada poliitilisi programme: kohustuslikud- kuidas teostada, on määratud poliitiliselt, paindlikud – määratud vaid üldised suunised, jäetud ruumi organisatsioonilistele variatsioonidele (politsei tagab turvalisuse), lubavad - seadusandlik raamistik võimaldab poliitikat ellu viia, kuid ei sunni seda tegema (KOV kehtestab kohalikke makse), keelavad - tegevused, mida ei tohi üldse teha/tohib teha vaid teatud tingimustel.
Peamised poliitikat rakendavad institutsioonid: ametid (Maksuamet, politseiamet, pensioniamet, sideamet), inspektisoonid (tervisekaitseinspektsioon), keskvalitsuse tugistruktuurid (haigekassa, riigikoolid).
Poliitika elluviimise probleemid: ressursside vähesus, poliitika eesmärkide ebaselge määratlemine (vanemapalk), politiiline vastasseis, elluviimise muutumine rutiinseks protsessiks, sihtgrupp ignoreerib poliitikat, valede meetodite valik poliitika elluviimisel, koordinatsiooni- või kommunikatsiooniprobleemid poliitikat elluviivate institutsioonide vahel.
8. RIIGIKÄSITLUSED. POLIITIKA KUJUNDAMISE PROTSESS - päevakorda võtmine, probleemi defineerimine. Riigikäsitlused. 3 peamist vaadet riigi osale ühiskonnas:
1) Konservatiivne. Inimene on piisavalt ratsionaalne, et tulla toime. Riigil eelkõige öövahi ülesanded. Riigile peavad jääma sõjaline ja poliitiline võim, kaitsmaks ühiskonda nii välis- kui siseohu korral. Üldiselt usaldatakse ühiskonnas vabaturu dünaamikat, abituid toetatakse natuke. Suurel määral on riik leebe ja passiivne. Konservatiivse riigikäsitluse äärmuslik vorm on libertarianism - res publica vähendamine peaaegu olematuni.
2) Liberaalne - riik on reguleerija, kitsendab indiviidide ja gruppide tegevust, mis võib kahjustada avalikku huvi. Liberaalne riik on ümberjagav: kõik riigi kodanikud peavad saama humaansel tasemel kaupa ja teenindust. Tänapäeval on seda samuti kutsutud heaoluriikluseks. Riik peab aktiivselt sekkuma vaba turu suhetesse indiviidide ja grupi vahel, kuna: mõne ühiskonnagrupi tegevus võib olla kahjulik teistele ja turusuhetele ning turg jätab paljud majanduslike/sotsiaalsete puudujääkide kätte kannatama, pannes nad ebavõrdsesse olukorda.
3) Radikaalne - vasak ja parem. Vasak defineerib riiki kui gruppide esmast teenijat. Igat riiki nähakse kui struktuuri, mille peamine ül on esindada ja laiendada dominantse grupi huve ühiskonnas. Radikaalsed toetavad üldiselt fundamentaalset eesmärki poliitilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest võrdsusest. Tavaliselt nõuab see revolutsioonilist poliitilist vägivalda. Nõnda muutub res publica haldusala väga suureks, kõik tegevused, ka ressursid peavad olema riigi poolt kontrollitud, teenimaks ühiskonda.
Poliitika kujundamise protsess. Poliitika kujundamise staadiumisse jõudnud probleem on läbinud 4 etappi: eraprobleem > avalik probleem > poliitiline päevakord > ametkondlik päevakord. Harilikult on kodanike, ajakirjanduse (ja huvigruppide) osatähtsus suurem poliitika kujundamise algstaadiumis - probleemi teadvustamine. Poliitika formuleerimise ja elluviimise etapis on nende tähelepanu tavaliselt juba taandumas.
Poliitilise päevakorra kujunemise lähtemuutujad:
· Erakonnad - ideoloogia; partei programm; partei juhttegelased
· Poliitilised muutused riigis (uus koalitsioon: parempoolsed asenduvad vasakpoolsetega)
· Poliitilised liidrid - kõik teemad, mida tajutakse ühiskonnas olulisena ja mis kutsuvad esile avalikkuse huvi ning on nende pädevuses
· Kriisid - probleem on olnud pikalt, kuid konkreetse sündmuse tulemusel hakatakse probleemi lahendama
· Huvigruppide surve (ametiühingd ja alampalk)
· Meedia surve ning avalik diskussioon (vanemapalk, RK hüvitised)
· Kohtusüsteemist tulenev muutus (valismisliitude keelustamine)
· Poliitika rakendamisest tulenevad puudused (toimetulekutoetused ja üliõpilased)
· Teadusinstitutsioonide surve ning statistika avaldamine (rahva võõrandumine võimust)
· Rahvusvahelise praktika mõju (EL poliitikad - enamik viimaste aastate seadusi)
· Avalike teenistujate tegutsemine
Võimalik, et probleem võib mitu korda jõuda valitsuse päevakorda. Näiteks on telekommunikatsiooniseadus, mis pidi jõudma valitsusse 1997 lõpul, kuid takerdus ministeeriumide kooskõlastusringi ning enne tulid uued valimised peale (märts 1998) ja eelnõu pidi taas läbima kogu teekonna.
Probleemid päevakorra kujundamisel:
· Poliitiline tsükkel (enne valimisi välditakse negatiivseid teemasid, samas võetakse päevakorda positiivsed oma populaarsuse suurendamiseks ning taas valituks saamiseks), püütakse edasi lükata keerulisi probleeme
· Ressursside puudus (inimressurss, finants; teadmiste puudumine, mille tulemuse on poolikud reformid)
· Poliitiline ülekoormatus (iseloomulik siirdeühiskondadele - parim näide Laari valitsusaeg, kus otsuseid võeti vastu „konveiermeetodil“. Tulemuseks kiired probleemid, samuti president Meri aktiivne sekkumine - jättis üle 40 seaduse välja kuulutamata)
· Püütakse vältida teemasid, mis vajaksid/eeldaksid täiesti uusi lahendusi (väiksem võimalus läbi põruda)
· Ebavõrdne juurdepääs poliitilistele kanalitele (õpilasliit vs majanduslikud huvigrupid)
· Probleeme ei võeta päevakorda, kuna peetakse ebaeetiliseks või ebapatriootlikuks
Probleemi defineerimine
Iga poliitiline probleem, mis on päevakorda jõudnud, vajab ulatuse määratlust ja lahenduse võimalikkusest (tööpuudust ei saa lahendada). Parlamendi/valitsuse ülesandeks on määratleda, mida riik saab ette võtta ja kui suurt hulka inimesi see mõjutab ning kui ulatuslikuks ja tugevaks see mõju võib osutuda.
Hogwood on oma 1987 ilmunud raamatus toonud välja eri poliitiliste vaidlusküsimuste tüübid, mis iseloomustavad poliitilisel maastikul võimalikke läbirääkimisi ja tulemusi osalejaile, seega on väga kasulik juba enne probleemi eesmärkide püstitamist need enda jaoks selgeks teha.
Topeltkodakondsus ning kodakondsuseta isikud. Seoses asjaoluga, et eri riigid rakendavad eri printsiipe, on võimalik mitme kodakondsuse omandamine. On ka võimalik, et inimesel pole ühegi riigi kodakondsust. Topeltkodakondsus tekib juhul, kui Eesti kodanike laps sünnib USAs, sellisel juhul on tal kodakondsus vereõigust rakendava Eesti kui ka päikeseõigusest lähtuva USA seaduste kohaselt. Mitmed riigid lubavad teist kodakondsust omandada naturalisatsiooni korras pikemaajaliselt selles riigis elanud isikutel. Kodakondsuseta isikud on paljud Eestis elavad endised NSVL kodanikud, kuna NSVL kui riik enam ei eksisteeri, endised kodanikud aga peavad vastama NSVL asemel tekkinud riikide nõuetele kodakondsuse saamisel. Mõlemad juhud, nii topeltkodakondsus kui ka kodakondsuse puudumine, on rahvusvahelise praktika seisukohalt ebasoositavad. Kodakondsuse puudumine toob alati kaasa isiku vähendatud kaitse, kuna tal puudub tihe side ühegi riigiga. Topeltkodakondsus võib aga kaasa tuua lojaalsus- ning kohustuste konflikte (sõjaväekohustus). Seega sunnivad peaaegu kõik riigid inimesi valima 1 kodakondsuse.
Poliitika kujundamise protsess (eesmärgi püstitamine ja alternatiivide hindamine) Väga oluline poliitika kujundamises on poliitika progonoosimine. Prognoosimine ei tähenda mitte tuleviku ennustamist, vaid erinevate tegevuste (oletuste) mõjude hindamist. Oluline on määratleda: mida vaja prognoosida; missugust perioodi peaks prognoos hõlmama (alla 1a-5a). Sellist prognoosimist kasutavad erakonnad tihti. Selle suurimad probleemid on vajalike andmete puudumine, pika ajaperioodi prognoosimine (1980ndatest omariikluseni) ning oskuste puudumine. Prognoosi raske teostada, kui ei määratleta poliitilisi eesmärke.
Poliitiliste eesmärkide määratlemise puhul on tegemist seisukohavõtuga soovitava tuleviku suhtes. Siin peab eristama selgelt prognoosi tulemit, kus on tegu seisukohavõtuga oodatava tuleviku suhtes. On rida võtmeküsimusi, mis aitavad ideaalkäsituse puhul määratleda eesmärgid poliitika formuleerimisel, kuid poliitika kujundajad sageli neid eesmärke ei määratle. Kindel tingimus eesmärgi määratlemisel olgu selline, mida on võimalik hiljem hinnata.
Poliitika kujundamise protsessi puhul on võimalik tuua välja vähemalt 8 taolist võtmeküsimust:
1. Missugune on situatsioon praegusel hetkel? (Tihti jäetakse see tähelepanuta, suundutakse kohe 2. juurde)
2. Kuhu soovitakse jõuda?
3. Millised on suurimad organisatsioonisisesed ja -välised piirangud eesmärgi saavutamisel? (On vaja tähelepanu pöörata ka organisatsioonisisestele piirangutele –inimressursside, rahalised võimalused. Arvestama peab, et tavaliselt on vähe võimalusi väliskeskkonna kontrollimiseks/mõjutamiseks, seega peaks väliskeskkonda suhtuma pigem kartva suhtumisega ning olema valmis reageerima väljastpoolt tulevatele muutustele)
4. Millised osalejad tuleb kaasata eesmärkide täitmisesse ning milliseid ülesandeid nad täitma peavad? (Tuleb määratleda, mis faasis mingeid osalejaid kaasata tuleks)
5. Mida on vaja teha (organisatsionisiseselt) eesmärkide täitmiseks ning kes seda tegema peab?
6. Millist tulemust saab käsitleda eduka eesmärgi täitmisena? (Seegi küsimus jäetakse püstitamata, kuid sellele on vaja juba eesmärgi faasis vastata)
7. Kas tulemust on võimalik mõõta ja millised on mõõtmise kriteeriumid? (siin pole vahet, kas tegemist on kvantitatiivsete või kvalitatiivsete kriteeriumitega. Samas lihtsam on hinnata kvantitatiivseid – nt rahaline kokkuhoid. Hindamiskriteeriumid peaks olema loogilised)
8. Mida teha, kui eesmärki ei õnnestu saavutada? (See küsimus on otseses seoses 6 küsimusega. Kindlasti on alati vaja välja mõelda kohe varuplaan)
Otsuste tegemist mõjutavad mitmed tegurid: organisatsiooni väärtused, professionaalsed väärtused (haridus, eelistused), personaalsed väärtused (isiklik heaolu), ideoloogilised väärtused (riigi roll oleks suurem/väiksem jne)
10. GEOGRAAFILINE VÕIMU JAGUNEMINE (unitaarriik, föderaalriik, konföderatsioon). POLIITIKA KUJUNDAMISE PROTSESS (hindamine ja kontroll) Geograafiline võimu jagunemine – võimu jaotumise, paigutuse ja võimukeskuse funktsioonide kirjeldamine. Enamik poliitilisi süsteeme on pidanud vajalikuks eri tasandeil valitsusstruktuuride loomist. Rahvuslikke poliitilisi süsteeme võib võimu paigutuse järgi jagada.
1. Unitaarriigid (Eesti, Prantsusmaa) – kogu legitiimne võim on keskvalitsusel. Teatud funktsioonide täitmiseks võib oma võimu üle kanda väiksematele üksustele (provints, regioon). 70%+ praegustest riikidest on unitaarriigid. Eelis on võimuhierarhia olemasolu. Puudus on võimu suur kontsentratsioon, vähemuste nõrk esindatus.
2. Föderaalriigid (USA, Kanada) – võim jagatu eri valitsustasandite/valitsuste vahel. Ükski tasand ei domineeri teiste üle üheski poliitilises sfääris (erinevalt unitaarriigist). Koordinaatsioon on tähtsam kui hierarhia. Eelised on ühtsuse loomine ja võimalik keskvõimu kontrollitavus. Puudused on konfliktid ülemvõimu pärast, võib olla pikaldane, liigsed kompromissid.
Föderatsioonile põhjendused: Riik on suur, föderatsioonina on parem valitsusvõimu levitada. Eelnev tugevate riikide olemasolu, milledele ühise keskvalitsuse loomine võib olla vastuvõetav kompromiss. Katse edendada v luua ühtsust eri väikeriikide vahel. Soov koondada võim ja ressursid. Soov hajutada poliitilist võimu.
3. Konföderatsioonid (ÜRO, NATO, EL) – liit, kus riigid annavad osa võimust rahvusvahelisele keskvalitsusele, kuid säilitavad ise peavõimu. Luuakse, kui saadakse aru, et teiste riikidega koos on eesmärk paremini saavutatav. Enamasti luuakse kindluse v kasusaamiseeesmärgil. Konföderatsioon sõltub liikmesriikide jätkuvast toetusest, muidu laguneb. Kõigist püsimatuim. Eelis on koostöö kergendamine. Puudused on nõrkus ja ebastabiilsus.
Poliitika kujundamise protsess(hindamine ja kontroll). Üha enam pööratakse tähelepanu poliitika hindamisele, kuid on probleeme. Suurim see, et tihti on hindajaks elluviija (kes tahaks ennast kritiseerida?). Hindamisel on 2 ülesannet: kontrolli- ja tagasisidemehhanism. See peaks võimaldama kokkuvõttes otsustada, milliseid samme tuleb astuda poliitika kvaliteedi tõstmiseks. Sellest saab määratleda, kuidas edasi talitada.
Kontroll peaks läbima kõiki avaliku poliitika etappe. Eesmärgid: ressursside kasutamise otstarbekus, kas kasutatakse vastavalt eelarvele, kas tegevuse resultaat on kooskõlas eesmärkidega; kindlustada formaalsustest kinnipidamine. Kontrolli teostamise mehhanismid jagunevad formaalseteks ja mitteformaalseteks, sise- ja väliskontrolliks. Formaalne sisekontroll – juhi teostatav kontroll alluvate üle. Meetod: korralduste andmine, struktuuri muutmine. Formaalne väliskontroll lähtub võimude lahususest. Bürokraate kontrollivad parlamendid ja kohus. Parlament fikseerib täpsed ettekirjutised, iga-aastase riigieelarve kinnitamine, uurimiskomisjonide töö uurimiseks, õigus kinnitada kandidaate mõnedele tähtsamatele ametikohtadele. Riigikontroll – ühe riigiasutuse kontroll teise üle; ombudsman võtab kodanikelt vastu süüdistusi ametiiskute vastu. Viib läbi uurimist ja proovib lepitada, Eestis täidab kohustust õiguskantsler. Mitteformaalne sisekontroll on seotud lojaalsusega oma organisatsioonile. Organisatsiooni väärtustest kinnipidamine, eetilised printsiibid. Sisaldab teatud vastuolusid: ametiisikul võib olla mitu kõrgemalseisvat institutsiooni, kelle suhtes peaks olema lojaalne, ka kontroll teistsugune. Mitteformaalne väliskontroll – meedia, huvialagrupid, teised organistatsioonid, erialaühendused.
Hindamisviisid – näitajate mõõtmine enne ja pärast programmi, programmist osavõtjatele/sihtgrupi küsitlemine, programmi elluviimise protsess/hindamine, ekspertide hinnang programmile.
Jätkamine – 1. samal kujul, 2. muudetud kujul
Uute poliitikate algatamine
Lõppemine (selles tähenduses, et eesmärgid on saavutatud ning oleks ebaefektiivne seda poliitikat jätkata)
Katkestamine (osaline katkestamine või asendamine)
Hindamisega kaasnevad probleemid: tihti muutub kulukaks (suurte projektide puhul on maailmakogemus 1% programmi kogumaksumusest); suur probleem puudutab hindamismeetodeid, mis valitakse vastavalt soovitud tulemusele; informatsiooni hankimine/töötlemine keeruline, ebaselged eesmärgid, ametnike vastasseis.
11. TOTALITAARNE REŽIIM. RAHVUSVAHELISTE SUHETE TEOORIA - realism Totalitaarne režiim. Palju ühiseid jooni autoritaarsega. Poliitiline võim koondunud väikese grupi kätte. Juhid manipuleerivad ja kontrollivad ühiskonda, kasutades politseid jt vahendeid, et tagada oma tahe. Samuti on kontrollitud ajakirjandus ja eri huvigrupid. Vaatluse alla on võetud isikuvabadused. Suurim erinevus on, et totalitaarne üritab ühiskonda mobiliseerida, kaasata palju kodanikke osalema avalikus elus. See teenib endas eelkõige eesmärki suurendada toetust liidrile ja valitsevale parteile. Seetõttu on võimalik rääkida, et esindatakse masse. Totalitaarse režiimi alustala on ideoloogia. Ametlik ideoloogia on tugevalt mobiliseeriv, kutsub tegudele ja eneseohverdusele. See ideoloogia on poliitilise juhtkonna loodud. Ideoloogia on ametlik riigi ideoloogia ja teised uskumused on rangelt kontrollitud. Pidev propaganda, et ideoloogia kinnistuks massidesse. Valitsev eliit on hästi tsentraliseeritud ja homogeenne. Võim on jaotunud hierarhilise organisatsiooni kaudu. Partei on keskne organisatsiooniline instrument, koondades jõu ühiskonnas. Ühiskonnas on parteiga liitumine kohustuslik. Valimistel kandideerib ainult see partei ning puuduvad alternatiivid (1 koht, 1 kandidaat). Konfliktid ühiskonnas eksisteerivad vaid valitseva eliidi liikmete vahel. Majandust juhib riik. Poliitiline süsteem tungib sisse kõikidesse eluvaldkondadesse (kultuur, moraal, majandus ja religioon). Kõik organisatsioonid on allutatud riigile. Totalitaarne režiim on Kambodžas ja Põhja-Koreas. Mittedemokraatlikud mudelid on selgemini piiritletavad kui demokraatlikud.
Realism – üks 2-st suurest rahvusvaheliste suhete teooriast. Realistid leiavad, et nende teooria annab usutavaima pildi maailmas valitsevaist vastasseisudest. Realistide teooriat on kinnitanud peaaegu kogu 20.saj (Rahvaste Liit ja selle lagunemine, II MS). See on olnud populaarne, kuna pakub lihtsaid seletusi mõjuvõimu suurendamiseks ja rahvuse säilitamiseks vaenulikuks keskkonnas. Eriti jõuliselt kerkis realism esile 1920/30ndatel vastukaaluks liberaalsele idealismile, mis tundus illusoorne. Riike motiveerivad sõjaväeline julgeolek ja võim. 1) Vabakaubandus on kasulik vaid suurtele riikidele.
2) Rahvaste Liit oli järjekordne võitlusareen.
3) Rahvusvahelised organisatsioonid opereerivad suurriikide näpunäidete järgi ja nad suurendavad oma hegemooniat.
4) Inimene on paheline, egoistlik ja omakasupüüdlik.
5) Esmatähtis on võimuiha ja teiste üle domineerimine. Võimalus nende soovide eiramiseks on utoopiline.
6) Rahvusvaheline poliitika on kõikide sõda kõikide vastu.
7) Riikide tegutsemise aluseks on rahvuslikud huvid.
8) Riigi võimsus ja prestiiž tuleneb sõjalisest potentsiaalist. Realistide jaoks pole majanduslikul võimsusel tähtsust.
9) Rahvusvaheline süsteem on olemuselt anarhiline. Stabiilsus seisneb jõudude tasakaalus. Siit ilmneb ka vastuolu liberalistidega, kes arvasid, et stabiilsuse tagab õiglus.
Realismile on avaldanud suurimat mõju Hobbes ja Machiavelli. Realismi põhiolemus seisneb selles, et riik on rahvusvahelise süsteemi keskne osaleja, kuid samas tunnistatakse teisi osalejaid. Riik seetõttu, et ükski teine osaleja ei oma sellist sõjalist jõudu. Riigipeade esmaseks ülesandeks on tagada rahvuslik julgeolek ja riiklik järjepidevus. Riik on väljapoole suunatud poliitikas ühtne ja ratsionaalselt kaalutlev. Tugevad riigid tegutsevad vastavalt oma võimetele ning nõrgad peavad seda aktsepteerima ja koonduma. Riik omab võimu selleks, et kehtestada oma valdusel oma seadused.
0-summa resultaat – ühe riigi mõjuvõimu kasvuga toimub samaaegselt teise riigi mõjuvõimu kahanemine. See loogika välistab lepingud ja koostöö, kuna üksteist ei usaldata. Alliansid tekivad välisohu sunnil. Realistid arvavad, et anarhilises süsteemis saab loota vaid iseendale. Sellest tekib julgeoleku dilemma – riik relvastub oma julgeoleku tagamiseks, kuid seda tõlgendatakse kui ohtu teiste riikide julgeolekule. Seda on võimalik leevendada võimude tasakaaluga, kuid pole võimalik maha suruda. Võimude tasakaalust saab rääkida, kui maailm on bipolaarne (USA ja Venemaa vaheline Külm sõda - eksisteerisid tasakaal ja stabiilsus). Räägitakse ka tri- või multipolaarsest maailmast. Kõige stabiilsem unipolaarne, kõige ebastabiilsem multipolaarne maailm. Kriitika – realistid arvestavad ainult riikidega. Lisaks on võimude tasakaalu idee tõlgendamine erinev. Realistid ei näe ette muutusi.
12. AUTORITAARNE REŽIIM. RAHVUSVAHELISTE SUHETE TEOORIA - idealism Autoritaarne režiim - tekkinud riikides, kus on kõrge ühiskonna ja riigi vaheline ebakõla. Autoritaarsetes režiimides on võim koondunud väikese grupi kätte. Ülejäänud kodanikud on poliitikast tõrjutud. Juhid ei austa indiviidi õigusi ega huve. Seos eliidi ja sotsiaalsete gruppide vahel ei toimi usaldusel ja vastutusel. Autoritaarsus on nimi kõigile režiimidele, mis kasutavad. Riik domineerib ühiskonnas, kontrollides kõiksugu ühiskondlike tegevusi (majanduslike, kultuurilisi, religioosseid jne), otsustades mis on õige ja mis vale. Mõningatel juhtudel tehakse seda otseselt, teistel kordadel aga läbi ainupartei. Autoritaarsed režiimid üritavad teha kõik, et inimesed ei osaleks poliitilises elus. Nad soovivad hetkeseisu säilimist. Lubatud on toetuse avaldamine kehtivale režiimile. Kodanikud ei tohi kritiseerida ega vaidlustada institutsioonide tööd, kuid muud eluaspektid pole poliitilise süsteemi kontrolli all. Autoritaarsetel režiimidel pole ideoloogiat v ei suudeta seda seostada oma tegevusega. Mõnedes süsteemides on muud elualad juhitud traditsioonilistest sotsiaalsetest väärtustest v religioossetest väärtustest. Mõnedes domineerib tugev sõjaväeline v bürokraatlik võim, mis mõjutab kodanike käitumist mittepoliitilistel elualadel vastavate seaduste või kitsenduste elluviimisega.
1) TÜRANNIA – türannid omavad võimu isikuliselt ja absoluutselt. Türannia suurim nõrkus on käskude jagamine. Türann peab osa oma võimust delegeerima lähikondlastele, kuid need võivad organiseerida vandenõu tema vastu, eesmärgiga saada võim endale. Türannia on edukaim ja ekstreemseim autoritaarse režiimi tüüp. Võim baseerub hirmul ja igasugune poliitiline vabadus v õigused on keelatud. Indiviidid on orjad. Moodsad türanniad omavad organisatsiooni, mis on märksa keerulisem kui politsei või aree.
2) DÜNASTIA – valitseb monarh v kuningliku pere liige. Nad tulevad võimule ja kasutavad võimu tuginedes reeglitele. Võim ja rikkused on tavaliselt jaotatud kogu monarhi pere vahel. Dünastia võimu legitiimsus tuleneb traditsioonist. Dünastia režiimis pole parteisid. Lubatud pole vaba ajakirjandus ega sõnavabadus. Dünastiate praegune rikkus tugineb peamiselt tohututest õli ja nafta puuraukudest.
3) SÕJAVÄELISED REŽIIMID – levinuim vorm autoritaarse režiimi vormidest. Armee on priviligeeritud seisuses. Paljudel juhtudel armee sekkub, et kaitsta olemasolevat sotsiaalset ja sõjalist hetkeseisu. Eriti, kui hetkeseis rahuldab sõjaväe huve. Otsene sõjaväeline võim – selle järgi on sõjavägi otseselt vastutav kogu tsiviilühiskonna administratsiooni üle. Otsuseid teevad sõjaväeametnikud ja viivad ellu militaarse käsuliini abil. Armeest saab valitsus, kes koosneb kõrgematest sõjaväejuhtidest ning teeb kõik poliitilised otsused. Avalikud teenistujad on tsiviilisikud, kes alluvad sõjaväejuhtidele. Peamine võimuallikas on jõud. Ennetavad taktikad on arreteerimine v kõrvaldamine. Kaudne sõjaväeline võim – tsiviilsed poliitilised institutsioonid töötavad, aga seda sõjaväe kontrolli all. Tsiviilvalitsus peab arvestama sõjaväe vetoga. Autoritaarne bürokraatia – eriline sõjaväeline režiim, kus valitsev koalitsioon koosneb sõjaväelastest, kes on enamuses, kuid kaasatud on ka tsiviilametnikud. Koalitsioon otsustab, millised grupid võivad poliitikas osaleda.
4) AINUPARTEI AUTORITAARSED REŽIIMID – eksisteerib sõjaväe, kiriku, majanduslike gruppide ja ühendustega. Siiani on neil ebaõnnestunud iseenda kehtestamine ja on pidanud kaasama eelpool nimetatuid. Kõik juhtpositsioonid on ainupartei käes.
Idealism - pärineb 20.saj algusest (I ja II MS vahel). Idealistid uskusid, et rahvusvaheline kord tuleb luua, see ei teki iseenesest, kusjuures korra tagatiseks on rahvusvaheline organisatsioon. Vastandusid realismile.
1) Inimloomus on olemuselt hea.
2) Inimlik mure teiste heaolu pärast muudab progressi võimalikuks.
3) Inimeste (riikide) vääriti käitumine ei tule mitte inimloomuse pahelisusest vaid halbadest institutsioonidest, mis õhutavad inimest (riiki) halvasti või omakasupüüdlikult käituma.
4) Sõjad on välditavad, nende esilekerkimise tõenäosust on piiratakse halbade institutsioonide likvideerimisega.
5) Sõda on rahvusvaheline probleem, mis nõuab lahendamiseks kollektiivseid pingutusi
Idealistide arvates rahvusvahelistes suhetes keskseks tegelaseks oli rahuarmastav riik. Rahvusvaheline süsteem on korrapärane. Korra tagamine usaldatakse rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes organiseerivad desarmeerimist, kollektiivset julgeolekut, seaduste ülemlikkust, sanktsioonide rakendamist agressorite vastu. Idealistlik käsitlus võttis kasutusele kollektiivse julgeoleku mõiste – kui 1 (Rahvaste Liidu) liiget ähvardab hädaoht, astuvad teised tema kaitseks välja = ühe riigi julgeolek võrdub teiste riikide julgeolekuga. Rahvusliku enesemääramiseprintsiip pidi tagama riikidele iseseisvuse, kuid nii ei läinud (Poola). Idealistide reformiprogramm tugines rahvusvahelisele õigussüsteemile. Programm nägi ette vajadust muuta üldisi tõekspidamisi. Seades esiplaanile inimkonna ühtsuse, tagaplaanile rahvuslojaalsuse. Lisaks nägi programm ette ideoloogiat, mis häälestaks maailma avalikkust sõja vastu, rahvusvahelise kaubanduse propageerimist vastukaaluna suletud impeeriumidele.
Viimasena nägi programm ette ka saladiplomaatia asendumist avatud lepingute süsteemiga.
Rahvaste Liit aga ei vastanud idealistide ootustele lootustele. Mõrad tekkisid juba USA mitteliitumisega. Lagunemisele aitasid kaasa kriisid, milledest tulenevalt toimus lõplik lagunemine enne II MS. Nii realistidel kui liberalistidel tekkisid uued voolud: neorealism ja neoliberalism. 1980ndatel tekkis olukord, kus mõlema koolkonna pooldajad vaidlesid peamiste probleemide üle rahvusvahelistes suhetes (nt rahvusvaheline koostöö, anarhia olemus ja tagajärjed, absoluutsed ja suhtelised kasud).
13. TEISED PRESIDENDIVALIMISED 1996. WEBERI IDEAALSE BÜROKRAATIA MUDEL Teised presidendivalimisedtoimusid 1996 ja nende puhul juhinduti täielikult põhiseadusest. Põhiseaduse järgi presidendi valimist alustab RK, kel on õigus üles seada kandidaate. 21 RK liiget kinnitavad oma allkirjaga vastava kandidaadi ülesseadmise.
Riigikogus võib toimuda kuni 3 valimistevooru:
1) I voorus osutub valituks kandidaat, kes kogub 2/3 RK koosseisu häältest. Kui keegi sellist tulemust ei saavuta, jätkub valimine II voorus. 1996 toimusid selle skeemi järgi siiani ainsad presidendivalimised. I voorus seati üles Lennart Meri 45 ja Arnold Rüütel 34. Kumbki vajalikku toetust ei saanud.
2) II voor kopeerib täielikult esimest – uuesti seatakse üles kandidaadid, kes võivad olla samad isikud kui I voorus või täiesti uued. Kindlasti mängib rolli ajafaktor, sest II voor toimub järgmisel päeval. Ka II voorus peab koguma 2/3 Riigikogu liikmete toetuse. Kui seda ei saavutata, lähevad valimised III vooru. Tegelikel presidendivalimistel seati II voorus üles Meri ja Rüütel.
3) III vooru saavad II vooru 2 edukamat kandidaati (või 1, kui neid II voorus rohkem üles ei seatud). Ka siin peab võitmiseks saavutama 2/3 RK koosseisu toetuse. Kui ka siin presidendi valimine ebaõnnestub, siis kutsutakse selleks kokku Valimiskogu. Viimastel presidendivalimistel jõudsid III vooru jällegi Meri ja Rüütel.
Valimiskogu koosneb RK liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Vastavalt valijaskonna hulgale võisid eri volikogud delegeerida Valimiskogusse 1-10 esindajat. 1996 presidendivalimiste ajal oli Valimiskogu suuruseks 374 isikut. RK-s toimunud viimase valimistevooru kandidaadid muutusid automaatselt kandidaatideks ka Valimiskogu jaoks. Lisaks neile võisid Valimiskogu 21 liiget seada üles ka oma kandidaadid. Teoreetiliselt oleks võinud seega kandideerida (374:21=) 19 isikut. Tegelikkuses seati üles 5: Meri ja Rüütel ning Valimiskogu poolt lisati Tunne Kelam, Siiri Oviir ja Enn Tõugu. Valimiskogus oli ette nähtud max 2 vooru.
4) I voorus oleks osutunud valituks kandidaat, kes oleks kogunud 50%+ hääletanutest, keda oli 372, seega 187 häält. I vooru tulemused: Meri – 139 häält, Rüütel – 85, Kelam – 76, Tõugu – 47, Oviir – 25. Kuna keegi nõutavat häältehulka kokku ei saanud, jätkusid valimised II voorus.
2) Valimiskogu valimiste II vooru said eelmise vooru 2 edukamat kandidaati ning nende hulgast võitja pidi saama samuti 50%+ 372 hääletanu seast. Tulemused olid järgnevad: Lennart Meri – 196 häält, Arnold Rüütel – 126 häält.
Siinkohal oli peidus oht. Meri ja Rüütel said kokku 322 häält, kuigi hääletamises osales 372. Ülejäänud sedelid olid rikutud/tühjad, kuid läksid arvesse kui hääletamises osalenud. Kui Meri oleks saanud 10 häält vähem, oleks ta Rüütlit ikkagi edestanud, aga ta poleks osutunud valituks. Oleks käivitunud uus valimiste tsükkel, kus kõik eelpool kirjeldatud protseduur oleks taas läbi tehtud. Halva õnne korral oleksime pidanud tegutsema teatud aja presidendita.
Max Weberi ideaalse bürokraatia mudel. Weber defineeris ideaalset bürokraatiat tähtedega HETTELK, kus:
1) Hierarhia – organisatsioon võib olla üles ehitatud hierarhiliselt v kooperatiivselt. Eesmärk on tagada kindel vastutus.
2) Elukutse – inimesed töötavad ühel positsioonil täiskohaga.
3) Teenete alusel ametikohtadele valimine – tööle valimine ja edutamine toimub kvalifikatsiooni alusel.
4) Tööjaotus – spetsialiseerumine. Töötajal on kindel töö, mille eest vastutab. Välditakse töö dubleerimist, ebaefektiivsust.
5) Edutamine – inimeste edutamine kõrgematele ametikohtadele, karjäärivõimalus. Liigutakse alt ülespoole. Nii tekib üldettekujutus süsteemist.
6) Legaalsus – eemaldab isiklikud eelistused, teeb võimalikuks, et sarnastes tingimustes tuleb langetada sarnased otsused – etteennustatavus. Dilemma: võidame õiguses ja kaotame etteennustatavusega v vastupidi.
7) Kirjalikkus – dokumendid peavad olema kirjalikud, see teeb organisatsiooni töö kontrollitavaks.
Nende tunnuste järgimine toob Weberi arvates kaasa parema efektiivsuse. Bürokraatia eelised on kiirus (käsud liiguvalt kiirelt ülalt alla), etteennustatavus (legaalsuse printsiibist tulenev), kontrollitavus (kirjalikkuse printsiip), suurem suutlikkus (tööjaotusest tulenev), odav.
Kriitika Weberi teooriale:
- administratiivüksuste liigne kontroll inimeste elu üle võib viia olukorrani, kus nad muutuvad liiga suureks ja võimsaks.
- sõna “bürokraatia” negatiivne kasutamine viitab süsteemile, mis on liiga paindumatu ja isikukauge (inimene = arv)
- bürokraatlikud reeglid vabastavad ametnikud vastutusest poliitikute ees.
- kirjalikkuse printsiip, kui kõik asjad panna kirja, nõuab taoline tegevus lisatööd ja suurendab paberipahna.
- legaalsuse printsiip, kui väga rangelt järgida, kaasneb jäikus. Seega, kas jätame bürokraatidele suurema valikvõimaluse ja sellega kaotame etteennustatavuse või määratleme väga täpselt, mida bürokraat võib teha ja väldime võimaluse, et saaks asjaolusid arvesse võtta.
Siiski peetakse Weberi bürokraatiat enamikes riikides ideaalvariandiks (nagu demokraatia – on puudusi, aga paremat pole).Bürokraat – inimene, kes allub võimule ja kellel on võim.
14. KOLMANDAD JA NELJANDAD PRESIDENDIVALIMISED 2001 JA 2006. 2001 III presidendivalimised
Kandidaadid erakondades:
1) Keskerakond ja Isamaaliit – äge võistlus. Keskerakond: Kreitzberg vs Oviir, 2/3 sai võitja. Isamaaliit: Tulviste vs Kelam, tasavägiseim - võitja sai 51%
2) Reformierakond – võistlus sümboolne, sest Toomas Savi kanditatuur kindel
RK voor:
I voor – Kreitzberg – 40 häält, Tarand – 38
II voor – Tulviste – 35, Kreitzberg – 36
III voor - Tulviste – 33, Kreitzberg – 33
Valimiskogu voor:
a) ametlikud kandidaadid – Kreitzberg ja Tulviste
b) üles seatud kandidaadid – Savi – 56 toetusallkirja. Rüütel – 78 toetusallkirja
I voorus ei saanud keegi nõutavat 50%: Kreitzberg 72 häält, Rüütel 114, Savi 90, Tulviste 89.
Samal päeval peeti II voor 2 enim hääli saanud kandidaadi vahel. Tulemusega 155 vs 186 valiti Rüütel presidendiks.
2006 IV presidendivalimisedRiigikogu voor: vajalik häälte arv 68. Riigikogus esitati igasse vooru 1 kandidaat.I voor – Ene Ergma 65 häältII voor – Toomas Hendrik Ilves 64 häältIII voor – Toomas Hendrik Ilves 64 häältValimiskogu voor: valimiskogus 345 valijameest. I voor: Ilves 174 häält vs Rüütel 162 häält.
Põhja-Lõuna konflikt. Tavaliselt jagatakse riigid 3-ks. I maailm – tehnoloogiliselt arenenuimad riigid (P-Ameerika, Lä-Euroopa, Austraalia, Jaapan, Uus-Meremaa, Iisrael, LAV). II maailm – naftat eksportivad riigid, mis on hiljuti läbinud kiire arengu (Saudi-Araabia, Katar, Kuveit, Iraak, Iraan); turismist elatuvad väikeriigid (Singapur); uusindustriaalmaad, mis on 10-20a jooksul läbi teinud industriaalprotsessi, põhiliselt tootjad tänapäeva maailmas (Malaisia, Tai, Lõ-Korea); siirdeühiskonnad – endised sotsialistlikud maad Ida- ja Kesk-Euroopas (Balti riigid, Sloveenia). III maailm – mahajäänud riigid, neid on enim. Maailma kujutatakse püramiidina (all III, üleval I). Räägitakse ka IV maailmast, kuhu kuuluvad mahajäänuimad riigid (Laos, Kambodža, Kongo, Tšaad, Haiti) - kokku ~30. Nende riikide arengu eeldused on nõrgad nii looduslikel kui ajaloolistel põhjustel. Lisaks räägitakse arenenud põhjast ning mahajäänud lõunast. See jaotus on pigem geograafiline. Kui varem oli põhikonflikt ida vs lääne (NSVL vs USA), nüüd on põhi vs lõuna.
Põhja ja lõunat eristavad tunnused:
1. Arenenud põhi on demokraatlik, tehniliselt kõrgelt arenenud, jõukas, rahvastiku juurdekasv minimaalne. Lõunariigid on agraarmaad, rahvastiku juurdekasv on kiire.
2. Lõunas on tavaliselt totalitaarsed režiimid, põhi vaatab lõunat kui ebastabiilset piirkonda.
Põhja-Lõuna konfliktid tulenevad poliitilistest, tehnoloogilistest, majanduslikest, demograafilistest erinevustest. Lõunas elab 80% elanikest, kuid toodab ainult 20% maailma rikkusest. Poliitiline võim, heaolu, tootlikus on alaproportsionaalselt jaotatud. Põhja-Lõuna konflikt on seotud neokolonialismiga, mis viitab sõltuvusele maailmaturust ja mis käsitleb valitsevat maailmarežiimi kui hukatust maailmamajandusele ja sotsialistlikele maadele. Põhja-Lõuna konflikti alged peituvad koloniaalpärandis ning sõltuvuses, mis olid varem ema- ja asumaade vahel. Riigid on ilma jäetud sõnaõigusest maailma areenil ja seetõttu on III maailm poliitiliselt ja majanduslikult sõltuv.
Analüüsides praegust Põhja-Lõuna konflikti, on põhiküsimused lõunas:
1) Kuidas arendada ja toota rohkem heaolu? Missugune on majanduslikult ratsionaalne poliitika selle saavutamiseks?
2) Mis võiks/peaks olema arenenud põhja roll selles protsessis? Kas põhi peaks sekkuma senisesse arengusse?
Põhiküsimused põhjas:
1) Missuguse positsiooni peaks põhi võtma maailma kaubandusläbirääkimistel? Kas suhtuma sellesse protsessi ettevaatlikkuse või teatud optimismiga?
2) Kas III maailma majanduse areng on tervitatav nähtus või mitte?
15. PRESIDENDI VÕIMUTÄIUS. HUVIGRUPPIDE RESSURSID
Presidendi võimutäius. Presidendil on õigus seadusloomet 3 viisil mõjutada:
President kuulutab seaduse välja või jätab selle välja kuulutamata. Kuulutamata jätmise puhul saadetakse eelnõue koos otsusega RK-sse tagasi. Kui RK seaduse uuesti muutmata kujul vastu võtab, on Pr kohustatud seaduse välja kuulutama või riigikohtu poole pöörduma, et tunnistada seadus põhiseadusega vastuolevaks. Kui RK ei saa kokku tulla, võib Pr anda välja seaduse jõuga seadlusi, aga nad peavad kandma RK esimehe ja peaministri allkirja. Kui RK kokku tuleb, siis ta kinnitab või tühistab viivitamatult Pr välja antud seadlused. Pr võib algatada põhiseaduse muutmist, mille kas RK või rahvas peavad vastu võtma/tagasi lükkama. Täidesaatva võimu tegemisi saab Pr mõjutada peaministrikandidaadi nimetamisega. Igasuguse valitsuse vahetuse korral on Pr-l õigus nimetada 2-l korral peaministrikandidaat, kes peab saama RK toetuse. Teostada poliitiliselt erapooletust nõudvaid toiminguid: Pr nimetab ametisse isikuid, kuid selleks vajab ta teise institutsiooni ettepanekut v nõusolekut. Pr on Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Tal on erakondadevahelise vahekohtuniku roll. Tal mitmed tseremoniaalsed ül: ordenite ja aumärkide jagamine, kohtumised kõrgete riigijuhtidega.
Huvigruppide ressursid: Huvigruppide uurijad on leidnud, et huvigrupi edukuseks on vaja täita teatud tingimused. Grupi mõjukus sõltub grupi vahendeist. Huvigruppide 5 peamist ressursitegurit:
1) SUURUS – olulisim, sest sellest oleneb suurim mõjujõud. Samas ei tohi suurust ülehinnata, sest suuruse mõju analüüsil on võtmesõnaks potentsiaal. Alati ei saa huvigrupp oma liikmeskonna poliitilisi seisukohti ja tegevust nii mõjutada, et see oleks talle kasulik. Sel juhul liikmeskonna omamise puhul organisatsioonilise koormaga. Potentsiaalsete liikmete kasu tuleb esile kriisiolukorras, kus passiivsemad inimesed aktiviseeruvad ja hakkavad huvigrupis tegutsema.
2) ÜHTUS – mida ühtsem huvigrupp, seda mõjukam. Siseeriarvamused õõnestavad grupi ühtsust ja segavad eesmärkide täitmist. Kui huvigrupp käitub üksmeelselt, on selline grupp mõjukas.
3) JUHTIMINE - vaja leida ka autoritaarsed/karismaatilised juhid, kes oleks võimelised organisatsiooni huve tulemuslikult esindama. Võimekate juhtideta jäävad olulised eesmärgid saavutamata v saavutatakse need osaliselt. Juhi ül on panna kogu organisatsioon ühiste eesmärkide nimel tööle ning leida vahendid, kuidas eesmärke saavutada.
4) INFORMATSIOON – Info kogumine ja analüüs ning selle hilisem toimetamine õigete isikute kätte on tähtis tegur. Oluline aspekt oma seisukohtade läbisurumiseks poliitilisel maastikul sõltub sellest, kuidas huvigrupp suudab oma tegevuse motiive avalikkusele selgitada.
5) RAHA - piisav rahaline tagavara on oluline, sest iga tegevus nõuab raha. Materiaalne kindlustatus ei aita mitte vaid tagada professionaalset juhtimiskunsti ja bürokraatlikku organisatsiooni, vaid ka edukat propagandat.
Olulised ka prestiiž, tuntus ja usaldusväärsus, mõju valijate üle ja sõjakus.
16. VALITSUS. HUVIGRUPPIDE ROLL
Valitsus. Eesti valitsus koosneb peaministrist ja ministritest – seaduse järgi tohib valitsuses olla max 15 liiget. Seadus loetleb nimeliselt üles peaministri ja 11 ministeeriumi juhtivat ministrit ja portfellita ministreid või olla veel 3. Praegu koosneb valitsus 13 ministrist (ainus portfellita on regionaalminister). Peaminister: Ansip, rahandusminister: Ligi, justiitsminister: Lang, sotsiaalminister: Pevkur, kultuuriminister: Jänes, keskkonnaminister: Tamkivi, välisminister: Paet, kaitseminister: Aaviksoo, regionaalminister: Kiisler, haridusminister: Lukas, põllumajandusminister: Seeder, majandus- ja kommunikatsiooniminister: Parts, siseminister: Pomerants. Lisaks ministritele võtavad valitsuse istungitest osa riigisekretär, riigikontrolör ja õiguskantsler. Valitsus võtab otsuseid vastu häälteenamusega. Kui hääled langevad 50-50, on otsustav peaministri hääl.
Minister - ministeeriumi poliitiline juht. Lahendab oma alal üldisi põhimõttelisi küsimusi. Ühtlasi on ta ühenduslüli vastava ministeeriumi ning valitsuse vahel. Tänu proportsionaalsele valimissüsteemile on RK koosseis olnud erakondlikult kirev ning alates 1992 pole ühelgi juhul suudetud moodustada üheparteivalitsust. Kõik taasiseseisvunud EV valitsused on olnud koalitsioonivalitsused.
Valitsuse istungid toimuvad neljapäeviti ja on pädevad, kui lisaks peaministritele on kohal pooled ministritest. Valitsus üritab langetada otsuseid konsensuslikult. Lisaks peetakse nõupidamisi, kus arutatakse valitsuse pädevusse kuuluvaid päevakajalisi teemasid.
Valitsuse ülesanded: viib ellu sise- ja välispoliitikat, suunab valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste/RK otsuste/Pr aktide täitmist ja annab nendeks vajalikke määrusi/korraldusi, esitab RK-le eelnõusid ja eelarveeelnõu, esitab RK-le ratifitseerimiseks välislepinguid, korraldab suhtlust teiste riikidega.
Huvigruppide roll. Huvigrupid esitavad nõudmisi v survet valitsusasutustele, mis tekitavad teatud väljundid rahvale. See on pidev tagasisidega protsess.
Kuigi kõigis demokraatlikes ühiskondades leidub eri suuruse ja eesmärkidega huvigruppe, kujutavad nad endast sidepidajaid liikmete ja ametnike vahel. 2 suurt koolkonda: pluralistid – kinnitavad, et huvigrupid esitavad riigile nõudmisi üksteisega võideldes ja et taolise võitluse käigus sünnib sotsiaalselt parim poliitika; (neo)korporatiivsuse esindajad – rõhutavad, et riik kasutab huvigruppe mitte üksnes kommunikatsioonikanalina, vaid kui avaliku poliitika kujundamise eest vastutamise vahendina. Lisaks dualistid – huvigrupid otsivad võimalusi vastavalt oma huvidele riigivõimu painutamiseks, aga samal ajal riik vormib neid.
Huvigruppide ja ühiskonna suhe +/-:
+
1) Kui grupp on suur, mõjutab nende tegevus valitsust jt politiilisi institutsioone, mis on osalusdemokraatia loomulik osa, toetades kodanikuühiskonna olemust.
2) Nad annavad hääletutele hääle ja mitte-esindatutele esindatuse: annavad kodanikele valitsemisprotsessis lisahääli.
3) Toovad varakult tähelepanu keskpunkti probleemid e teavitavad võimu elanikkonnagruppide huvidest.
4) Toovad ekspertiisi poliitilisse protsessi.
-
1) Kaasnevad ohud, mis tulenevad demokraatiast ja võivad väljenduda selles, et kitsa grupi huvid vastanduda üldisele.
2) Huvigrupid moonutavad demokraatlikku valitsemisprotsessi. Enamik huvigruppe esindab ühiskonnas niigi paremal positsioonil olevate huve ning ühiskonna vaesematel kihtidel on huvigruppides nõrgem esindatus. Juurde saavad need, kel niigi on, ja need, kes kannatavad, jäävad alaesindatuks.
3) Võivad kasutada keelatud vahendeid oma eesmärkide läbisurumisel ja seeläbi suurendada korruptsiooni.
17. MIS ON RIIK? RIIGI PÕHITUNNUSED. HUVIGRUPPIDE TAKTIKAD
Mis on riik?Riik on kindla territooriumiga sõltumatu/suveräänne üksus. Ta on organiseeritud institutsionaalne süsteem, mis teeb ja viib ellu poliitilisi otsuseid. Ta on indiviidide kogum, mis eksisteerib lähtuvalt teatud ühisondlikest vajadustest kujunenud organisatsioonist ja protseduurireeglitest ning omab selgelt määratletud juhtimisstruktuure.
Riigi põhitunnused.Maa-ala/territoorium (maismaa+maapõu+õhuruum+territoriaalvesi), rahvas/elanikkond (riigivõimu kandjad ja teostajad), iseseisev riigivõim ehk valitsus, võime astuda suhetesse teiste riikidega (EL, NATO).
Huvigruppide taktikad
1. Lobitöö – otsene suhe huvigrupi ja võimuesindajate vahel. Kuigi oma nime on selline tegevus saanud lobistide järgi, üritavad seda taktikat kasutada neekdi huvigrupid, kes professionaale ei kasuta.
2. Kihutustöö - kandidaatide toetamine eelkõige valimiste eel. Hõlmab endas nii rahalist abi kui avaliku arvamuse kujundamist ja häälte mobiliseerimist. Loodavad, et, toetades kandidaate, on nad võimule tulles nõus toetama huvigruppe.
3. Liitude moodustamine - huvigrupid on hakanud oluliseks pidama erinevate koondumist ühiseks löögirusikaks. Koostöö on osutunud edukaks, sest on suudetud mobiliseerida arvestatavad rahvahulgad ja finantsvahendid.
4. Tavakodanike surve - huvigruppide realiikmed korraldavad kirjade kirjutamise aktsioone, proteste, meeleavaldusi jms. Seda taktikat kastutavad need huvigrupid, kel puudub otsene juurdepääs otsustajateni.
5. Kohtus käimine - ehkki kohtus käimine on kulukas ja aeglane, võib see kaasa tuua olulisi poliitilisi muutusi. Kohtu poole pöördumine on taktikaline manööver, et venitada otsuste jõustumisega ning võita juurde aega mõjutamaks seadusandlikku ja täidesaatvat võimu ning vabaneda ebameeldivast.
6. Jäiga joone taktika - kui on ilmne, et muude vahenditega pole edukad oldud, hakatakse tasakaalustama lubatu ning lubamatu piiril, õhutades kodanikuallumatust. See hõlmab endas peamiselt streike, vägivaldseid ülesastumisi. Iseloomulik põllumajandusringkondadele ja transpordivaldkonnale.
7. Meedia kasutamine - eesmärk on avaliku arvamuse muutmise kaudu mõjutada poliitikuid ja ametnikke, valmistades ette soodsat pinnast selleks, et võimul oleks raske reguleerida nende tegevust.
18. RIIGIEELARVE. VALIMISED EESTIS
Riigieelarve - plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha. Näitab, kuidas raha jagada. See on üks olulisemaid vahendeid riigi juhtimiseks. See on valitsuse tulude-kulude plaan. Valitsus prognoosib riigieelarves, kui palju peaks riigikassasse raha laekuma. Maksud on valitsuse peamine tuluallikas. Riigieelarve on RK poolt valitsusele antud volitus rahva raha kasutamiseks. Igal aastal kinnitab RK valitsuse esitatud eelarveprojekti, lubades sedasi valitsusel raha kasutada. Kui RK eelarveprojekti aasta alguseks ei kinnita, saab valitsus raha kasutada vaid eelmise riigieelarve piires. Riigieelarve mõjutab majandust. Valitsuse ebamõistlik kulutamine võib pidurdada majanduse arengut v kutsuda esile kriisi. 1997 majanduskriisid said alguse sellest, et paljude riikide valitsused ei järginud tasakaaluka kulutamise põhimõtet ning kaotasid rahvusvahelise usalduse. Majandus mõjutab riigieelarvet. Kui majandusel läheb hästi, läheb hästi ka maksumaksjatel. Maksumaksjad teenivad rohkem raha ning maksavad rohkem makse. See võimaldab riigieelarvet suurendada. Enamasti loovad valitsused headel aegadel reserve ja varusid kaitseks halbade eest. Riigieelarve kokkupanekut koordineerib Rahandusministeeriumi riigieelarve osakond, koostöös ministeeriumidega aastaringselt. Nad võrdlevad tulusid-kulusid ja teevad selle põhjal ettepanekuid, mille alusel oleks olemasolevat v oodatavat raha nende arvates kõige mõistlikum kasutada. Kui riigil on soove, mida ei saa rahapuudusel kohe täita, siis kaaluda laenuvõtmist, kuid ei saa laenata rohkem kui suudab tagasi maksta. Valitsusasutused alustavad järgmise aasta eelarve koostamist juba kevadel. Riigieelarve koosneb keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste eelarvetest. Eelarvedefitsiit = eelarve puudujääk, tulud väiksemad kui kulud.
Valimised Eestis.
1. RIIGIKOGU korralised valimised toimuvad valimisaasta märtsi I pühapäeval. RK valitakse 4 aks. Pr võib valitsuse ettepanekul kuulutada välja RK erakorralised valimised 3 päeva jooksul, alates valitsusele v peaministrile umbusalduse avaldamise päevast.
2. KOV VOLIKOGUDE korralised valimised toimuvad valimisaasta oktoobri III pühapäeval. Volikogu valitakse 4 a-ks (enne 3). Valida saavad nii Eesti kui EL kodanikud, kellel on püsiv elukoht ning sissekirjutus, ka välismaalased, kes on elanud Eestis üle 5a.
3. EUROOPA PARLAMENDI valimised toimusid 7. juuni 2009. Eestist valiti 6 EP liiget: Tarand, Vilja Savisaar, Oviir, Kelam, Ojuland, Padar; kelle volitused kestavad 5a. Kokku 736 liiget. Esmakordselt kinnised nimekirjad.
4. VABARIIGI PRESIDENDI valimised toimuvad iga 5a tagant (I kord 4a). RK valib Pr. Kui Pr jääb RK-s valimata, valib Pr-i valimiskogu.
19. PARLAMENDI KUJUNEMINE. POLIITILISTE IDEOLOOGIATE 4 PEAFUNKTSIOONI
Parlamendi kujunemine.
KESTVUS: Riigikogu valitakse 4-ks aastaks, kuid arutlusel on ka 3a variant. 3a hea: kuna ühiskond areneb kiiresti, suudaks valimised kujundada RK selliseks, nagu hetkel vaja; tõstab stabiilsust; saab paremini murda kompartei osakaalu. 4a hea: valimised on kallid; poliitik kujuneb 4a-ga profiks.
SUURUS: 3√rahvastik = 101 (R.Taagepera)
KOJALISUS: Eestis praegu 1-kojaline. Enamik maailma riike on ühekojalise parlamendiga. 1-kojaline hea: lihtsam, väikeriigile sobiv. 2-kohaline: seaduste kvaliteedi tõus, sotsioloogiliselt parem.
Poliitiliste ideoloogiate 4 peafunktsiooni:
o Seletab – selgitab, miks on ühiskonnas poliitilised/sotsiaalsed/majanduslikud jt tingimused just sellised (oluline kriisi ajal) Ülesanne on asi rahvale selgeks teha ja legitimeerida poliitiline režiim.
o Hindab – paneb paika, mis on hea ja halb.
o Orienteerib – ideoloogia annab inimestele teatud identiteeditunde. Tuleb vastu inimeste psühholoogilistele vajadustele.
o Programmeerib – ühised juhised sotsiaalseteks ja politiilisteks ektsioonideks
20. PARLAMENDI STRUKTUUR. TURUMAJANDUS
Parlamendi struktuur. Ühelt poolt juhatus ja komisjonid – võivad esineda Riigikogu nimel. Teiselt poolt – üksikliikmed ja fraktsioonid.
Juhatus – esimees (Ergma) ja aseesimehed (Ratas ja Pentus). Valitakse 1x aastas. Peab saama 50%+ kehtivatest häältest. Kui keegi ei saa, toimub lisavoor 2 enim hääli saanud kandidaadi vahel. Kui 2 kandidaadi puhul hääled 50-50, heidetakse liisku. Juhul, kui on 1 kandidaat, osutub ta valituks, kui saab rohkem poolt- kui vastuhääli. Kandidaadi poolt saab märgistada nii poolt- kui ka vastuhäält. Aseesimehi valitakse samal tihti, samal ajal, kuid neid määratakse ametisse 2 ehk 2 enim poolthääli saanud kandidaadid.
Komisjonid – keskkond, kultuur, maaelu, majandus, põhiseadus, rahandus, riigikaitse, sotsiaal, välis-, õigus, EL asjad. Iga RK liige kuulub ühte komisjoni. Liikmete arvu määrab juhatus. Fraktsioon määrab oma liikmed määrab komisjonidesse. RK komisjoni esi- ja aseesimehe valivad komisjoniliikmed enda hulgast komisjoni I istungil. Komisjoni esimeheks saab kõige rohkem hääli kogunud kandidaat. Riigikogu moodustab erikomisjoni seaduse alusel, samuti seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Uurimiskomisjon moodustatakse RK otsusega avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks. Probleemkomisjon moodustatakse tähtsa probleemi läbitöötamiseks. Komisjonidel on seaduse algatamise õigus.
Fraktsioonid – rühmad, mille kaudu kujundatakse suur osa parlamendi tööst. Seal lepitakse kokku poliitilistes otsustes, pärast mida on võimalik komisjonis, RK täiskogu istungil ja avalikkuse ees oma arvamust esitada. Fraktsioon on koht, kus sõlmitakse poliitilisi kokkuleppeid. Fraktsioonidel on seaduse algatamise õigus. Sellega on kindlustatud, et ka opositsioonis olevatel fraktsioonidel on võimalik eelnõusid välja töötada ja RK-s kaitsta. Fraktsiooni saavad moodustada 5+ RK ühe partei liiget, kes on valitud sama listi järgi. Ühte listi kuuluvad RK liikmed võivad moodustada ühe fraktsiooni.
Üksikliikmed – RK liikmed, kes ei kandideerinud erakonna nimekirjas; kes ei kuulu ühtegi fraktsiooni (Jaan Kundla).
Turumajandus – üks poliitilise majanduse ideaaltüüpidest (teine on käsumajandus). Kumbagi ei eksisteeri puhtal kujul. Turumajandust saab iseloomustada 5 põhiküsimuse kaudu:
o Kes kontrollib tootmisfaktoreid? Igaüks otsustab ise, mida ta enda käsutuses olevate tootmisvahenditega teeb. Otsusta põhjuseks on kasumisoov.
o Kes määrab, mida toodetakse? Toodetakse seda, mille järele on nõudlust.
o Kes määrab hinna? Hinna määrab nõudmise-pakkumise suhe.
o Kes määrab, kuidas kaubad ja ressursid jagatakse? Mitte keegi. Põhjustab ebavõrdsust, sest suutlikumad saavad rohkem.
o Milline on riigi roll? Riik on passiivne – tagab korra, kehtestab reeglid, kuid ei sega turusuhetesse vahele.
Võtmeprobleemid ja head küljed:
o Keskse plaani puudumine – stimuleerib innovatsiooni, soodustab vabadust. Majandus on tsükliline, ebastabiilne (tõuseb/langeb).
o Orienteeritud nõudlusele – hind ja kvaliteet on vastav tarbija soovidele. Toodetakse vähese ühiskondliku väärtusega kaupu, samas paljud vajalikud jäävad tootmata.
o Konkurents – aktiivne ja efektiivne tootmine. Suur ebavõrdsus (rikas rikastub).
21. RIIGIKOGU FUNKTSIOONID. POLIITILISTE TEADMISTE ALLIKAD (autoriteet, isiklik mõtlemine, teaduslik meetod) Riigikogu funktsioonid. Põhiseaduse järgi:
1.) Seadusloome – seadused ja otsused. Seadused – palju, erinevad koosseisud. Seadusandlik initsiatiiv – RK (liige, fraktsioon, komisjon), valitsus (enim), president põhiseaduse muutmiseks. NB! RK osakaal järjest vähenenud!
Muud RK ülesanded. Põhiseaduses 16 toimingut. Mõned olulisemad:
2.) välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine
3.) nimetamised
4.) valitsusele volituste andmine ja umbusaldus
5.) olulised väljakuulutamised – rahvahääletusele panek, erakorraline seisukord, sõjaseisukord
Poliitiliste teadmiste allikad (autoriteet, isiklik mõtlemine, teaduslik meetod) 1. Autoriteet - dokument, traditsioon, isik.
a.) kindel autoriteet – vanem õpetaja, sõber, kuulus inimene. Probleem: teisi ei huvita sinu autoriteet.
b.) üldine autoriteet – Põhiseadus, üldise arvamuse liider, usulised tõekspidamised, meedia. Mõjutavad paljusid inimesi ühiskonnas, on eriti ilmsed alusena normatiivsetele teadmistele. Probleem: eri poliitilistes süsteemides on eri arusaamad. Ühe riigi kodanikud võivad teise riigi kodanike seisukohti naeruvääristada ning arvata, et tolle riigi kodanikud on „ajupesu“ all.
c.) „igaüks autoriteedina“ - teiste inimeste tugev arvamus; hoiak, et kui kõik teised arukad inimesed nõustuvad, miks peaks sina teisiti arvama. Probleem: „kõiki inimesi saab mõnda aega lollitada.“
Erinevad autoriteedid annavad tihtilugu vastukäivat informatsiooni ja seega on raske aru saada, mis info on „õige“.
2.Isiklik mõtlemine - põhineb arusaamal, et inimene suudab kasutada enda mõistust, et poliitilist maailma mõista. Isiklik mõtlemine on rajatud ratsionaalsusele v intuitsioonile ning põhjendatud enda kogemustega.
a.) ratsionaalsus – inimene tugineb enda ratsionaalsusele/loogikale. Tugineb nähtustele, mis on enamikule iseenesest mõistetavad.
b.) intuitsioon – inimene tugineb tunnetele rohkem kui põhjustele. Probleem: inimestel erinevad isiklikud arvamused, seega pole võimalust lahendada inimestevahelisi erimeelsusi.
3.Teaduslik meetod - Iga teaduse mõte on vastata küsimustele: mis? miks? kuidas?
a.) teadus otsib seaduspärasusi asjade/nähtuste omavahelistes suhetes;
b.) teadus on empiiriline - nähtust peab saama jälgida v lähemalt mõõta;
c.) teadus on kumulatiivne - aktsepteerib juba eelnevalt kogutud andmeid;
d.) teaduse meetod on kontrollitav - igaüks saab samu eeldusi kasutades analüüsi korrata
22. EESTI PARLAMENDI VALIMISSÜSTEEM (isiku-, ringkonna- ja kompensatsiooni-mandaat).SEGAMAJANDUS Eesti parlamendi valimissüsteem
1.) Lihtkvoot e isikumandaat – kehtivad hääled jagatud mandaatide hulgaga. Valituks osutub kandidaat, kelle häälte arv ületab lihtkvoodi/on lihtkvoodiga võrdne. See põhimõte on püsinud muutumatuna kõikidel valimistel: kvoot=kehtivad hääled ringkonnas/mandaatide arv ringkonnas. Isikumandaadi kaudu valituks osutunud RK liikmeid pole olnud palju: 2007 – 10in. See on ainus võimalus üksikkandidaadi jaoks.
2.) Ringkonnamandaadi kaudu – iga erakond esitab ringkonnas oma kandidaatide nimekirja, mis kujundatakse ümber vastavalt kogutud häälte arvule. Kas ja kui palju see nmekiri kohti saab, sõltub 3-st asjast:
· Erakond peab üle riigi koguma vähemalt 5% kehtivatest häältest;
· Erakond peab oma kandidaadid üles seadma vähemalt 2-s ringkonnas;
· Nimekiri saab kohti nii palju, kui mitu täisisikukvooti need kandidaadid kokku kogusid ja vastavalt sellele osutuvad ümberkujundatud nimekirja eesotsast valituks. Alates 2003 saab erakond lisamandaadi ka juhul, kui on saadud 75%+ lihtkvoodist. Ringkonnamandaadist lahutatakse maha erakondadele samas ringkonnas saadud isikumandaadid.
1995 valimistel kehtis piirang – valituks osutusid need, kes kogusid 10%+ antud ringkonna isikukvoodist.
3.) Kompensatsioonimandaadi kaudu – see on meie valimissüsteemi keerulisim variant, eeldustega:
· Üleriikliku hierarhilise nimekirja olemasolu, mis valimiste käigus ei muutu;
· Nimekiri peab üle vabariigi saama 5%+ häältest
Pärast mandaatide jaotamist ringkondades jaotatakse veel jaotamata mandaadid üleriigiliselt, kasutades modifitseeritud D’Hondti jagajate meetodit. Belgia matemaatiku järgi nime saanud meetod võimaldab mandaate nimekirjade vahel jaotada võimalikult proportsionaalselt, nii et ka vähem hääli kogunud parteidel on võimalik mandaate saada. Kohtade jaotamisel võetakse aluseks võrdlusarv, mis saadakse erakonna poolt üle riigi kogutud häälte hulka jagades modifitseeritud d’Hondti jagajaid (1, 2, 3.... astmel 0,9, e 1; 1,866; 2,688; 3,482 jne) Süsteem on suhteliselt ebaproportsionaalne ning soosib enam hääli saanud nimekirja (kasutatakse paljudes riikides Euroopa parlamendi valimistel). D’Hondti jagatate meetodi järgi mandaatide jaotamiseks arvutatakse kõigepealt igale erakonnale nii mitu võrdlusarvu kui erakonna nnimekirjas on kandidaate. Võrdlusarvud saadakse erakonna häälte arvu jagamisel jagajate jada iga elemendiga. Järgnevalt võrreldakse erakondade võrdlusarve. Mandaadi saab erakond, kelle võrdlusarv on suurem, järgmise mandaadi saab suuruselt järgmise võrdlusastme saanud erakond jne. Niimoodi jaotatakse kõik seni jaotamata mandaadid.
Kuni 2003 valimisteni ei pidanud arvestama kompensatsioonimandaatide jagamisel kandidaadi personaalset häältehulka. Nii on osutunud võimalikuks, et RK liikmeks on saadud ka väikese häältehulgaga. 2003 valimistel täiendus – niimoodi koha saamisele pretendeeriv kandidaat peab personaalselt koguma 5%+ lihtkvoodist. Oluline on seega ikka peamiselt isiku paiknemine erakonna hierarhilises nimekirjas.
Kuna nii ringkonnamandaatide kui ka kompensatsioonimandaatide jagunemine on seotud künnisega, siis see tingimus mõnevõrra vähendab poliitiliste jõudude esindatuse proportsionaalsust RK-s. 5% künnis tähendab, et kõik need nimekirjas olijad, kes saavutasid valimistel vähem hääli, kaotasid need kõik. Kui aga taolistes nimekirjades keegi kandidaatidest sai täis isikukvoodi, siis osutus see poliitik valituks.
Asendusliikmena – valituks osutunud kandidaadi loobumisel, valituks osutunud kandidaadi astumisel valitsusse.
2007 oli 12 valimisringkonda.
Segamajandust võib mõista kui püüdu ühendada turu- ning käsumajanduse-eelised, vähendada puudusi. Pole ideaaltüüp, vaid otsib keskteed:
· Kontroll tootmise üle on jagatud riigi ja ettevõtjate vahel. Tähtsamad majandusharud (infrastruktuur, pangandus) on riigi omandid.
· Otsused tootmise kohta (kui palju toota?), on tehtud lähtudes turumajanduslikust aspektist. Riigifirmad töötavad plaanimajanduse järgi ja riik paneb plaanide kaudu paika majanduse üldised arengusuunad.
· Hind kujundatakse nõudluse-pakkumise suhte tulemusel, kuid riik hoolitseb, et talle tähtsad soovid saaks täidetud.
· Erasektor tegutseb kasumist lähtudes, kuid riik võtab sellest osa maksudena ära. Segamajandus püüab ühendada, pakkumisele ja nõudlusele orienteerituse, soodustada konkurentsi häid külgi, tagada tegutsemisvabadus, säilitada võrdsus. Tegelikkuses on raske käsu- ja segamajanduse vahele piiri tõmmata.
23. ÕIGUSKANTSLER JA RIIGIKONTROLÖR. RIIGI 6 VÕIMALUST MÕJUTADA MAJANDUST
Õiguskantsler - Praegu Indrek Teder. Õiguskantsler ei allu ühelegi riigiametnikule, ei tohi ta ise kuuluda riigi, KOV, avalik-juriidilise isiku ametisse ega erakonda, olla äriühingute juhatuses ja nõukogudes, osaleda äritegevuses – et tagada sõltumatus. Teda ei saa poliitilistel põhjustel vabastada.
Millega tegeleb? Teostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning KOV õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Teostab järelkontrolli vastuvõetud aktide üle. Saab teha ettepanekuid RK liikme, presidendi, valitsuse liikme, riigikontrolöri jt kriminaalvastutusele võtmiseks. Taotleb RK üldkogule tunnistada president kestvalt oma ülesannete täitmises võimetuks. Osaleb valitsuse ja RK istungitel sõnaõiguslikult.
Kuidas tegeleb? Igaühel õigus pöörduda tema poole akti kontrollimiseks. Talle saadetakse kõigi seadusandlike ja täidesaatva riigivõimu ning KOV õigustloovate aktide ärakirjad 10 päeva jooksul. Alustab menetlust omal algatusel talle laekunud teabe alusel. Kui leiab menetluses midagi, teeb 20 päeva jooksul ettepaneku viia akt vastavusse seadustega, kui vastav organ seda ei tee, võib tunnistada akti kehtetuks. Õiguskantslerit abistab tema kantselei, mis korraldab tema asjaajamist, nõustab ja abistab teda ülesannete täitmisel.
Ametisse saamine – President teeb RK-le ettepaneku nimetada kandidaat 7 a-ks ametisse. Valitakse poolthäälte enamusega. Enne seda kontrollitakse tema sobivust (kõrgete kõlbeliste omadustega EV kodanik, eesti keele vaba valdamine, akadeemiline kõrgharidus juuras, kogenud ja tunnustatud jurist, ei kuulu erakonda, julgeolekukontroll).
Ametist lahtisaamine – kui 7a saab täis, tagasiastumine, kestev võimetus, tahtlik kuritegu, ettevaatamatu kuritegu (toob kaasa vabadusekaotuse), surm. Kui on võimetu, teeb president taotluse riigikohtule, kelle otsus vabastab ametist.
Riigikontrolör - Praegu Mihkel Oviir. Riigikontroll ei hinda poliitilisi eesmärke.
Millega tegeleb? Sõltumatu audiitorina öelda, kas eelarve raha on kasutatud seaduslikult/säästlikult/tõhusalt. Tema kohus on öelda, kas valitsuse aastaaruanne kajastab riigi finantsolukorda ning eelmisel eelarve toimunut õigesti.
Kuidas tegeleb? Riigikontrolör võib oma ülesannetesse kuuluvais asjus sõnaõigusega osa võtta valitsuse istungitest.
Ametisse saamine - President teeb RK-le ettepaneku nimetada kandidaat 5a-ks ametisse. Enne seda kontrollitakse tema sobivust (kõrgete kõlbeliste omadustega EV kodanik, eesti keele vaba valdamine, akadeemiline kõrgharidus, riigihalduste ja majanduse tundmine, ei tohi kuuluda erakonda).
Ametist lahtisaamine – kui 5a saab täis, tagasiastumine, kestev võimetus, tahtlik kuritegu, ettevaatamatu kuritegu (toob kaasa vabadusekaotuse), surm. Kui on võimetu, teeb president taotluse riigikohtule, kelle otsus vabastab ametist.
Riigi 6 võimalust mõjutada majandust:
1) Riik kui tarbija. Ostab tootjalt kaupa.
2) Riik kui majapidamine. Kontrollib tootmisfaktoreid.
3) Riik kui firma. Toodab kaupa.
4) Riik kui tarbija-tootja suhete reguleerija. Ajab poliitikat, mis määrab nende käitumist.
5) Riik kui maksustaja. Maksustab majanduses osalejate vahelisi tehinguid.
6) Riik kui toetaja. Võib ükskõik kellele raha anda.
24. DEMOKRAATIA PÕHIMÕTTED JA TINGIMUSED. VALIMISTE ÜLDMÕISTED Demokraatia põhimõtted: Rahvas on kõrgema võimu kandja ja allikas. Toimuvad vabad ja ausad valimised, mida viiakse läbi sageli ning õiglaselt. Valimissundus puudub. Rahvas teostab oma võimu enda valitud esindajate kaudu. Võimulolev valitsus tugineb valijatele enamusele. Rahvaesindajad tegutsevad ametialal iseseisvalt, pole rahvaga seotud. Huvide, seisukohtade, vaadete paljusus. Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda. Eri jõudude, huvide, seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused. Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks on sõltumatu kohtuvõim. Ametnikud valitakse ametisse, nad kontrollivad valitsustegevust. Kõigil on õigus kandideerida riigiametisse. Praktiliselt kõikidel täiskasvanutel (18/21+) on õigus kandideerida valitavatele ametikohtadele. Kodanikel on õigus otsida alternatiivseid infoallikaid, mida kaitseb seadus.
Eeltingimused: üldine kirjaoskus, ajakirjanduse laialdane levik, kodanikuühiskonna kujunemine (laiade inimhulkade koondumine eri ühendustesse/parteidesse ja nende mõju altpoolt üles), tänapäevaste omavalitsuste kujunemine. Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu, selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused: vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte, võitlus monopolidega igas majandusharus, ühingu/ühenduse avalikustamine ning nende kohta alalise kontrolli sisseseadmine (erakonnaseadus), lobitöö kontroll, ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus.
Valimiste üldmõisted
Vabad valimised – osalemine ning valiku tegemine on vabatahtlik, keegi ei saa kedagi hääletama sundida, mitteosalemisega ei järgne sanktsioonid ega eelised.
Kohustuslikud valimised - 32 riigis (19 riigis järgnevad sanktsioonid). Belgias, Küprosel, Liechtensteinis, Šveitsis, Argentinas, Austraalias, Brasiilias osalus üle 90% – sanktsioonid: trahv, ühiskondlik-kasulik töö, vangistus (päästab nt arstitõend, osa riikides valimisjaoskonnast 500km+ kaugusel viibimine).
Üldised valimised – osalusõigus on reeglina kogu täisealisel valijaskonnal, keelatud on valimistsensused. Ajalooliselt on pikalt eksisteerinud piirangud soo, vara või sotsiaalse staatuse alusel. Teatud piirangud on lubatud: 1) kodakondsus – Eestis on vaid kodanikud hääleõiguslikud (erand KOV, kus ka mittekodanikud omavad teatud õigusi); 2) vanus – alampiir: valimisõigus Eestis 18+, kandideerimisõigus 21+; 3) teovõimetus – teovõimetuks võib tunnistada isiku, kes nõrgamõistuslikkuse või vaimuhaiguse tõttu ei suuda aru saada oma käitumisest; 4) vangid
Ühetaolised valimised – iga valija hääl on võrdse kaaluga (üldiselt 1 hääl, Venemaal, Saksamaal, Leedus 2)
Otsesed valimised – hääl antakse kas kandidaadile v nimekirjale ning valimistulemused peavad selguma rahva antud häälte tulemusena.
Kaudsed valimised - kasutatakse üksnes osa kahekojaliste parlamentide ülemkoja valimistel (Saksamaa) ja (USA) presidendivalimistel, kus on kasutusel valijameeste süsteem
Salajased valimised – keegi ei tohi teada saada valija otsust, et tagada vaba valiku võimaldamine.
25. POLIITILISE KÄITUMISE MÕJUTAJAD. PRESIDENDI INSTITUTSIOONI KUJUNEMINE. ESIMESED PRESIDENDIVALIMISED 1992. Politiilise käitumise mõjutajad. 4 tüüpi tegureid, mis inimese poliitilist käitumist mõjutavad:
1. KESKKOND
a) Poliitiline keskkond. Ugandas ei tohi, Hiinas peab poliitikast rääkima. Boliivias ei teata sellest midagi.
b) Sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline keskkond. Kuna islam on naised alla surunud, ei osale nad poliitikas.
2. POLIITILISE SOTSIALISEERUMISE MÕJUTAJAD.
Poliitline sotsialiseerumine - protsess, kus inimene omandab oma orientatsioonid poliitilise maailma suhtes.
a) Perekond – I ja kauakestvaim poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja (USAs 7a laps on vanemate partei poolt).
b) Kool – riigi jaoks tähtsaim poliitilise sotsialiseerumise mõjutaja. Õppekava sisu on riigi määrata.
c) Tutvusringkond – inimene võtab pikapeale omaks, mida teised temasarnased mõtlevad.d) Meedia ja kultuur – Kuna poliitika on subjektiivne, on ka selle kajastamine meedias subjektiivne. Samuti saab kultuuri kaudu kujundada inimeste poliitilist orientatsiooni.
e) Sündmused – Riigitegevus kujundab inimese arvamust tollest riigist.
3. KARAKTERISTIKUD (sugu, vanus, haridus, sissetulek, töökoht, sotsiaalne klass) – tähtsusetuim ja raskemini tuntavaim mõjutaja.
4. POLIITILISED „ISELOOMUJOONED“
Isiksus – teatud iseloomuga inimesed on poliitikas edukamad kui teised.
Presidendi institutsiooni kujunemine
President valitakse 5a-ks, peab olema 40+ sünnipärane EV kodanik. Üht isikut saab valida sellele kohale kuni 2x järjest. Ükski institutsioon peale kohtu ei saa presidenti tagandada, kohuski saab seda teha ainult süüdimõistva otsuse korral. President võib lahkuda omal soovil või vabastab surm ta sellest ametist. Presidendi volitused lõpevad, kui valitakse uus. Põhiseadus ei näe ette asepresidendi kohta. Siiski võivad tekkida juhused, mil president on kestvalt võimetu täitmaks oma ülesandeid. Sellisel juhul langevad presidendi kohustused RK esimehe kanda. Poliitilises mõttes pakuvad presidendi institutsiooni juures huvi 2 küsimust: kuidas presidenti valitakse? milline on presidendi võimutäius?
Esimesed presidendivalimised 1992
I põhiseadus võeti vastu 1992. Toimusid taasiseseisvunud Eesti I presidendivalimised põhiseaduse rakendusseaduse alusel. Kandidaatide ülesseadmine oli tunduvalt vabam ja president võis ka rahva poolt valituks saada. Kandidaadi ülesseadmise algatamiseks piisas 3 hääleõigusliku kodaniku avaldusest, kuid selleks, et kandidaat ametlikult registreeritaks, pidi koguma 10’000 toetusallkirja. Kui kanditatuuri algatati 7 puhul, siis piisavalt allkirju sai 4: Meri, Parek, Rüütel ja Taagepera. Rakenduseadus nägi ette, et president võidakse valida 2-s voorus. Valimiste I voor toimub rahva osavõtul ja valituks osutub kandidaat, kes saab enam kui ½ valimistel osalenute häältest. Selles voorus kujunes võistlus 4 kandidaadi vahel järgmiseks: Valimistel osales – 468 605 inimest. Arnold Rüütel – 41,77%, Lennart Meri – 29,52%, Rein Taagepera – 23,40%, Lagle Parek 4,23%. Kuigi 1,08% olid kehtetud, loeti nad valimistel osalenuteks. Kuna keegi kandidaatidest ei saavutanud nõutavat häälteenamust, jätkusid valimised Riigikogu voorus. Sinna lubati I vooru 2 edukamat kandidaati –Rüütel ja Meri, kelle vahel pidid RK liikmed tegema valiku. Valituks osutus kandidaat, kes kogus 50%+ RK koosseisu liikmete häältest ehk 51+. Meri sai 59 poolthäält, Rüütel 31. Lennart Merist saigi taasiseseisvunud Eesti I president, kes määrati ametisse 4 aastaks(muidu 5a).